Alustasin ettevõtlusega, teenisin tulu, maksin endale palka ja lisaks kõik maksud. Kõik teavad, et meie tööjõumaksud on küllaltki kõrged, kuid parema homse lootuses ma jätkasin.

Möödus aasta. Kuigi perel veel juurdekasvu polnud, lootsin meile kodu soetada. Just "lootsin" on siin õige sõna. Käisin läbi meie suuremad pangad ja sain vastuseks, et minu ettevõte on liiga noor ning pole olulist vahet, kui palju ma endale palka maksan – nemad minu soovi ei finantseeri.

Mõistan, sest mu ettevõte on ju alles poolteist aastat vana, kuigi olen riigile maksnud selle aja jooksul 8000 eurot makse, mis on mu enda kätega teenitud raha. Aga need on ju ainult numbrid...

Oleksin tegelikult laenu saanud, aga ainult koos käendajaga. Paraku peab käendajal olema teatud suurusega sissetulek, sest minu palka loetakse sisuliselt nulliks.

Lootus soetada oma kodu on mul mõneks ajaks kadunud, aga vahepeal jõudis kätte kõige õnnelikum päev minu elus. Eesti Vabariigis on ette nähtud kümme päeva riigi poolt finantseeritud isapuhkust – töötaja saab seda taotleda ja riik maksab selle tööandjale tagasi. Ka mina taotlesin, lootsin ja ootasin.

Olin kolm päeva haiglas oma naise juures ning nädala kodus talle toeks. Sündis ju meie esimene laps. Riigi poolt sain vastuseks, et mina seda toetust ei saa, kuna olen oma ettevõtte juhatuse liige. Mida kuradit? Ettevõttel jäi sel ajal ju tulu teenimata! Kas olen teistest isadest ja maksumaksjatest halvem?

Viimati astusin ämbrisse lootuses saada oma ettevõttele uus liikumisvahend. Raha oli rohkem kui sissemakseks tarvis, aasta lõpus oli ettevõte kasumis, kuid kasumiaruandes oli miinus, kuna mõnel kuul olid palgakulud suuremad kui teenitud tulu. Näiteks pidin 40 päeva riiki teenima, ega hiilinud sellest kõrvale, kuna Eesti Vabariigi ohvitserina on see minu kohus.

Pere aga vajas toitmist, seega pidin endale palka maksma. Suvel puhkasin koos perega ja maksin endale puhkusetasu. Sellest siis miinus kasumiaruandes. Inimlikult kõik mõistavad, aga numbrid ju ei valeta...

Olen selles loos kirjutanud korduvalt "Eesti Vabariik" suure tähega – grammatiliselt õige, aga sisuliselt minu jaoks juba väär. Meie poliitikute põhilised üleskutsed on "tõstame iivet" ja "edendame ettevõtlust". Kas meie seadused tõesti toetavad neid üleskutseid?