Afäär viis eeluurimiseni, mis lõpetati, kui kuriteo kohta ei suudetud tõendeid leida. Teisest küljest oli Sahlin, kes oli 1995. aastal asepeaminister ja peamine kandidaat sotsiaaldemokraatliku erakonna uueks juhiks pärast Ingvar Carlssonit, sunnitud oma ametikohast loobuma ega kandideerinud enam erakonna esimeheks.

Ajalehe Expressen poliitikareporter Leif Brännström paljastas enne sotside esimehevalimisi mitmetes artiklites, et Mona Sahlin oli kasutanud isiklikel eesmärkidel pangakaarti, millele tal oli ligipääs ameti tõttu. Ta oli ostnud kaardiga kaupu, rentinud eraotstarbel autosid ja võtnud välja sularaha. Kokku oli Sahlin ära kulutanud 53 174 Rootsi krooni. Ostetud kaupade hulgas oli kaks Toblerone’i šokolaadi, mis andsid kogu afäärile nime.

Sahlin ise väitis, et kõiges olid süüdi Rootsi valitsuse segased reeglid. Siiski selgus, et olid olemas reeglid, mis nägid ette, et valitsuse pangakaarti ei tohi kasutada eraostudeks. Samuti oli olemas dokument, mis kirjeldas, kuidas peaks konto omanik käituma eraviisiliste ostude puhul. Ühel hetkel väitis Sahlin, et võttis lihtsalt avanssi, mida teeb enamik inimesi.

Samal ajal ilmusid välja andmed, mille järgi oli Sahlin maksnud mustalt lapsehoidjale, jätnud maksmata televisiooni litsentsitasu ning tal oli ka 98 maksmata parkimistrahvi, millest 32 olid läinud väljanõudmiseks kohtutäituri kätte. Lisaks sellele polnud Sahlin maksnud tütrele soetatud jalgratta eest.

Alustati eeluurimist, mida juhtis peaprokurör Jan Danielsson. See lõpetati aga 1996. aasta alguses, sest mingit kuritegu ei suudetud tõestada. Sahlin maksis võetud raha (ja lisaks 15 000 krooni) riigikassasse tagasi.

1995. aasta 10. novembril teatas Sahlin asepeaministri kohalt tagasiastumisest ning ütles ka, et ei kandideeri enam sotsiaaldemokraatide juhiks 1996. aasta märtis toimunud valimistel. Valituks osutus tulevane peaminister Göran Persson. Sahlin sai küll sotside esimeheks 2007. aastal, kuid mitte enam peaministriks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid