Eesti elanikkonna kaitsetahet mõõdeti uuringus kolme küsimuse abil. Passiivset kaitsetahet väljendas seisukoht, et Eestit tuleks välisvaenlase kallaletungi korral kaitsta ("Kui Eestit peaks ründama mõni riik, kas me peaksime igal juhul, sõltumata ründajast, osutama relvastatud vastupanu?"), aktiivset kaitsetahet aga isiku valmisolek ise oma oskuste ja võimete kohaselt riigikaitses kaasa lüüa ("Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses?"). Samuti selgitati välja nende osakaal, kes väljendavad soovi kallaletungi korral Eestist lahkuda.

Relvastatud vastupanu osutamist peab võõrriigi rünnaku korral kindlasti vajalikuks 43 ja tõenäoliselt vajalikuks 36 protsenti Eesti elanikest. Seega kokku soosib sõjalise vastupanu osutamist 79, mittevajalikuks peab seda aga 13 protsenti Eesti elanikkonnast. Eestikeelsed vastajad peavad relvastatud vastupanu enam vajalikuks kui mitte-eestlased (kindlasti vajalikuks peab vastupanu 47 eesti- ja 34 protsenti venekeelsetest vastajatest), kuid ka viimastest ei pea vastupanu vajalikuks vaid 15 protsenti (sama palju on neid, kes vastavad "ei oska öelda").

Joonis 1. Relvastatud vastupanu osutamise vajadus, kui Eestit ründaks mõni riik

Riigikaitseline uuring

Allikas: Turu-uuringute AS

Märtsikuus toimunud tõus relvastatud vastupanu osutamise vajalikuks pidamises on taas taandunud aasta varasemale tasemele, seisab uuringus. Võimalik, et märtsikuise tõusu taga oli riigikaitse teema jõulisem esiplaanil olek riigikogu valimiste eel, mis kahtlemata mobiliseeris ka avalikku arvamust.

Joonis 2. Relvastatud vastupanu osutamise vajalikuks pidamise pikem trend (kogu elanikkonna kohta)

Riigikaitseline uuring

Allikas: Turu-uuringute AS

Joonis 3. Eesti- ja venekeelsete vastajate võrdlus

Riigikaitseline uuring

Allikas: Turu-uuringute AS

Valmisolek isiklikult kaitsetegevuses osaleda on madalam kui riigi tasandil relvastatud vastupanu osutamist vajalikuks pidajate osakaal. Kui relvastatud vastupanu osutamist pidas vajalikuks 79 protsenti, siis ise oleks oma võimete ja oskuste kohaselt valmis kaitsetegevuses osalema 55 protsenti elanikkonnast. 27 protsenti Eesti elanikkonnast oleks selleks kindlasti ja 28 protsenti tõenäoliselt valmis.

Kindlasti ei oleks valmis ise kaitsetegevuses osalema 17 ja tõenäoliselt 19 protsenti vastanutest. Aktiivse kaitsetahte küsimuses on erinevus eesti- ja muukeelsete elanike hoiakutes veelgi märkimisväärsem kui passiivse kaitsetahte puhul. Kui eestlastest oleks valmis ise kaitsetegevuses osalema 62 protsenti, siis mitte-eestlastest vaid 42 protsenti.

Aktiivse kaitsevalmiduse tõlgendamise juures ei tohiks silmist lasta asjaolu, et riigikaitses osalemist on traditsiooniliselt peetud meeste ülesandeks, mistõttu valmisolek omapoolseks panustamiseks jääb paratamatult madalamaks naissoost ja vanemaealiste vastajate puhul (näiteks üle 60-aastastest vastajatest oleks kaitsetegevuses valmis osalema vaid 37 protsenti, alla 20-aastastest 74 protsenti). Venekeelsete vastajate protsent jääb keskmisest madalamaks ka seetõttu, et mittekodanikel ei ole kohustust läbida ajateenistust, mis on aga relvastatud vastupanu osutamise eelduseks.

Joonis 4. Valmisolek osaleda kaitsetegevuses, kui Eestile tungitakse kallale

Riigikaitseline uuring
Riigikaitseline uuring