Rõivaselt küsiti täna, miks pole praegu enam majade all varjendeid, kuhu tsiviilelanikkond saaks sõja korral rünnakute eest varju minna.

"Mäletan seda, kuidas Jevgeni Nikonovi nimelise Tallinna 17. keskkooli õpilased, sealhulgas mina, võitlesid vapralt vatimarlimaskidega tuumarünnaku vastu, ja kuidas me harjutame seda, et see vatimarli meid täpsemalt kaitsma peaks," vastas Rõivas.

Küll aga ei mäletanud ta, et nõukogude ajal ehitatud elurajoonis Õismäel oleks ühtegi varjendit. "Paneelmajade all varjendeid tõepoolest ei olnud ja ma usun, et ega neid sinna nüüd tagantjärele ka keegi ehitama ei hakka," ütles Rõivas.

"Kui teid huvitab see, kuidas teoreetiliselt oleks kõige õigem kaitsta suuri asulaid õhurünnakute vastu, siis puht tehniliselt võttes tänapäeval on selleks kindlasti paremaid lahendusi ja efektiivsemaid lahendusi kui iga üksiku maja alla varjendi ehitamine. Näiteks, keskmaa õhutõrjesse investeerimine oleks kindlasti selline asi, mis oluliselt parandaks võimalusi," lisas Rõivas.

Tema sõnul eelistakski ta pigem keskendumist ajakohasele õhutõrjele ega pea reaalseks seda, et juba ehitatud majade alla oleks võimalik hakata varjendeid rajama.

Tema sõnul on kõige olulisem Eesti jaoks heidutus, et kellelegi ei tuleks mõttessegi meid rünnata. Heidutuse jaoks on oluline, et me oleme NATO liige ja et meil on tugev iseseisev kaitsevõime, mida me pidevalt arendame.

Samas pidas ta oluliseks tavaelanike paremat teavitamist. "Isegi kui sõjalise rünnaku tõenäosus on väike, et tähenda see seda, et elanikkonda ei saaks paremini informeerida võimalikes kriisiolukordades toimetulekust, olgu selleks kas või näiteks elektrikatkestus. Loomulikult tuleb ka sellega tegeleda," ütles Rõivas.

Eesti kaitseväe õhutõrje piirdub praegu peamiselt Mistral õhutõrjerakettidega, mis aitavad tõrjuda helikoptereid ja madalalt lendavaid lennukeid, aga mis ei aita kõrgelt lendavate lennukite vastu.