Mingid jõuluended nagu aeg-ajalt vilksatavad. Naaber praeb õhtuti verivorste, nii et terve trepikoda täitub aroomiga. "Üksinda kodus" vahvad filmid paisati juba kolmesajandat aastat järjest eetrisse jõulelevust juurde tootma. Supermarketid teevad üksteise võidu meeletuid allahindlusi mänguasjadele.

Minu suureks õnneks ei üürga vähemalt imalad jõululaulud avalikes kohtades. See on paras needus kaks korda aastas – jaanipäeval ju ka lastakse igas avalikus ruumis simmanimuusikat, et müüki suurendada.

Ilma lumeta tundubki jõuluaeg nagu suvaline sügisene periood, kus lihtsalt veidi rohkem tube kaunistatakse ja kinke kokku ostetakse. No hea küll, päkapikusokid said ka meie peres aknale riputatud ja vähemalt naise ja lapse omas on igal hommikul midagi head sees. Minu punane valge karvaga sokk tolkneb niisama seal akna peal ja ootab lihtsalt lund nagu sokiomanik isegi.

Ühe korra on sel sügisel õnnestunud isegi auto pealt harjaga lund maha lükata. Oli lootus, et väike valge vaip ikka tuleb maha, aga viimase aja pluss seitse kraadi on neid utoopilisi ootusi kõvasti langetanud. Iseenesest on üks positiivne külg kogu selle jõulumeeleolu puudumise juures: rahakotile mõjub maru hästi, kui ostuhullusega kaasa ei triivi!