24-aastane töötu: vahel ma mõtlen, et mind nagu polekski olemas
Elukutselt olen florist, kes on õppinud tegelema lilledega. Ideaalis võiksin ma töötada lillepoes, sest olen omandanud kõik selleks vajalikud teadmised. Paraku olen saanud lillepoes töötada ainult kooli praktika ajal. Kooli lõpetasin 2010. aastal. Tänaseni on minu ainus ametlik töökoht olnud paari kuu pikkune töö rahvaloendajana.
Elan maal. Linn on minust 20 kilomeetri kaugusel. Tööd saada ei ole, ja kui aus olla, siis eriti tulihingeliselt ma seda enam ei otsi ka.
Olen abielus. Meil on kümme kassi, kaks koera ja üks kääbusküülik. Meie peres teenib raha ainult mees. Vahel käin teda tööl abistamas. Kerge meil ei ole, aga saame hakkama.
Töötukassas ma enam kirjas ei ole, kuna mul pole mõtet seal iga kuu ainult allkirja pärast käia. Kütus ja auto hooldamine maksab. Mina aga peaksin muudkui seda vahet sõitma, et nägu ära näidata ja siis veel noomida saada, et mul tööd ei ole.
Kuna loobusin töötukassas käimisest juba mitu aastat tagasi, pole mul ka ravikindlustust. Arsti juures pole ma väga ammu käinud. Õnneks on tervis tugev ja ei tunne arstist puudust ka.
Ma ei saa öelda, et oleksin eluga päris rahul, kuid olen ikkagi tänulik selle eest, mis mul on. Kõhud on täis nii meil kui ka meie loomadel, katus on pea kohal ja kaminas põleb tuli, kuigi hommikuti on maja ikka külm nagu hundilaut.
Enamiku oma ajast veedan kodus. Sõpru mul ei ole, naabreid meil ei ole. Teen majapidamistöid – maal ei saa need kunagi otsa.
Soovin edu teistele töötutele! Olge tugevad! Küll varsti tuleb ka meie päev!
