Need, kes tulid siia õppima tänu Eesti heale e-riigi mainele või kõrgkoolide headele programmidele ja nende turundamisele, on nüüd olukorras, kus neile lubatud arenevast riigist, mis soovib olla rahvusvaheline ja intelligentsele seltskonnale sobilik elupaik, on saanud midagi hoopis muud.

Vähemalt kord nädalas näen või kuulen, kuidas rahvusvahelistel tudengitel kästakse minna „tagasi Aafrikasse”, konstateeritakse valjuhäälselt nende rassi (ilmselt saab lugeja aru, mida siinkohal silmas pean) või käitutakse lausa füüsiliselt agressiivselt.

Ei piisa ütlemisest, et ülikoolid aitavad ja on rahvusvaheline keskkond, kus tudengeid otseselt ei diskrimineerita. Esiteks pole see lihtsalt tõsi. Nii Eesti üliõpilaskondade liidu kui ka Eesti inimõiguste keskuseni on jõudnud kaebusi mitmest Eesti kõrgkoolist. Sisu on sama: välistudengeid diskrimineeritakse või ei suudeta neile pakkuda kvaliteetset haridust.

Kuid siia õppima tulev tudeng ei liigu ringi ainult ühiselamu, linnaku ja raamatukogu vahel. Väikseimate vajaduste täitmiseks peaks käima ka poes, aga teises riigis elamiskogemuse saamiseks ka tänaval, öölokaalides ja üritustel. Kui keskkond, milles siin elaja on, teda ei salli, ei saa me kuidagi rääkida keskkonnast, mis soodustab arengut, siin elamist ja siinsesse panustamist.

Loe homsest Eesti Päevalehest Katrina Koppeli arvamuslugu!