Miks mitte ühel õhtul n-ö hullu panna?

Mäletan põhikooliajast, milline väljakutse oli käia mardipäeval ukselt uksele kommi pommimas. Selleks tuli ikka oma mugavustsoonist välja astuda. Kõige julgem kambast pidi ka mingi kava kokku panema ja siis võõrale uksele koputama.

Niisama mütsiga lööma ei läinud me ühelgi aastal. Tekst ja koreograafia said juba nädal varem paika pandud ning pärast kooli sai neid naeru saatel harjutatud.

Ilmselgelt on halloween nüüd seda mälestuste hõlma vajuvat rahvapüha asendamas. Minus on aga mardipäeva suhtes liiga palju nostalgiat, et oleksin suutnud kohaneda USA variandiga kollitamispühast. Ühe korra võõpasin endalgi näo hirmsaks ja läksin halloweeni-mölluga kaasa, aga see on pikkade aastate jooksul ka ainsaks korraks jäänud.

Ega kodust väljumata muidugi korralikku halloweeni-emotsiooni saagi, aga mööda söögikohti ja klubisid kondamas käia enam eriti ei viitsi.

Tartus oli sel aastal halloweeni ajal igal juhul korralik möll ühes grimmi ja kostüümidega – tundub, et eesti kultuuriruumis on selle püha jaoks koht olemas.