Jefimov sõnas Delfile, et ei soovi ennast Eesti viibides tunda teise klassi inimesena ja see on ka põhjus, miks ta kodakondsust tahab ning on kindel, et selle saamine on võimalik.

Jefimov on Eestis elanud kolm ja pool aastat, Eesti seaduste järgi on aga kodakondsuse saamiseks vaja siin elada kaheksa aastat, viis nendest püsivalt. Jefimovi hinnangul on need nõudmised koletislikud. „Tahaksin, et saadikud ilmutaksid paindlikkust. Pretsedendid selleks on olemas. Näiteks Austraalias muudeti kodakondsusseadust ühe inimese pärast – selleks, et olümpiavõitjast kodanikku teha. Terve Austraalia on tema üle uhke,“ tõi Jefimov näite olemata ilmselt kuulnud, et ka Eesti on aeg-ajalt välismaalastele eriliste teenete eest kodakondsuse andmisega tänu avaldanud.

Küsimusele, mida kavatseb Jefimov teha selleks, et Eesti tema üle uhke oleks, vastas ta, et asi pole uhkuses, vaid tüütu bürokraatia vähendamises. „Olen siin ajutiselt, milleks mu elu keerulisemaks ajada?“ küsis blogija ja viitas Eesti kodaniku ihaldusväärsele õigusele euroliidus vabalt liikuda ja töötada. Jefimovile käib üle mõistuse, miks temal seda õigust pole.

Blogija võrdles ennast teise Eestilt poliitilise varjupaiga saanud venelase, ökoloog Suren Gazarjaniga, kes uurib Saksamaal ÜRO projekti raames nahkhiiri. „Temale pakuti seda tööd, aga mina pean ise otsima. Mind ei aita keegi,“ kurtis Jefimov ning keeldus avaldamast, mis riiki ta siis tahaks tööle minna.

Eesti keele õppimist peab keelekursustel käinud Eesti kaitsealune aga täielikuks ajaraiskamiseks. Tema sõnul puudub tal eestikeelne suhtlusringkond ning ta ka mõtleb ja hangib infot vene keeles ega näe eesti keele peale ümber lülitumisel mingit mõtet. „Keele õppimine võtab palju aega, aga seda mul ei ole. Eelistan tegeleda loominguga. Kui üldse keelt õppida, siis inglise keelt, sest see on rahvusvaheline suhtluskeel,“ arvas Jefimov.

„Minusugustele inimestele ei pakuta siin midagi. Inimesed sõidavad siit parema otsingul minema,“ arvas Jefimov ning mõistis hukka Eesti majanduselu. „Seda enam, et ma kavatsen Venemaale tagasi minna,“ lisas ta, kuid sõnas, et tal polegi vahet, millises riigis elada, peaasi, et elutingimused oleksid head.

Miks ta siis üldse Eestisse tuli? „Sõitsin siia, sest mul oli Eesti viisa. Dublini kokkuleppe järgi on viisa väljastanud riik kohustatud varjupaiga taotlejat vastu võtma. Nii et mul polnud valikut.“

Jefimovit ootab Venemaal kriminaalasi, kus teda süüdistatakse ekstremismis. Tema sõnul ähvardab teda kaheaastane vanglakaristus ja tüütu psühhiaatriliste ekspertiiside kadalipp.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid