Mees: ma ei ootagi naiselt ümmardamist, aga vähemalt süüa võiks ta teha

Viimasel ajal kostuvad aina ärevamad hüüded üksi väga hästi toime tulevate naiste suust. Kuidas ikka keskmine mees on õudne siga, laisk ja nõme ning elab nõukogudeaegses patriarhaadis, kus isa kojusaabumisel rivistati lapsed ukse juurde üles ja asuti meest teenindama. Tundub, et eesti naine tahab nüüd teise äärmusesse laskuda ja midagi matriarhaadilaadset juurutama hakata.

Muudkui räägitakse, kuidas üks korralik naine peab kõige rohkem ikka iseennast armastama, end hellitama ja igas argielu jamas kedagi teist süüdistama. Enda tšakrad ja energiavood peab ju puhtad hoidma! Igasugune kodune söögitegemine ja pesupesemine ei ole enam kaugelt tema teema ning ülbe ja laisk mees tuleb kiirelt õpetada kokkama ja pesumasinat käsitsema.

Suhtes peab valitsema püha võrdsus ja ilmselt oleks kõige võrdsem, kui mees täielikult kastreeritakse ja seejärel naisele villane sokk püksi topitakse! Just nii absurdseks on kogu see sootute olendite tagaajamine läinud.

Ja siis imestatakse, miks üksikuid inimesi nii palju on, kuigi muudkui survestatakse armastama kõige rohkem iseennast? Ilmselgelt paljud inimesed ainult sellega piirduvadki ning kui suhtes ilmnevad esimesed ebakõlad, siis tormatakse sellest välja, kinnitades endale: "Ma olen väärt paremat! Ma olen kaunis ja hingeline olevus! Ma ei pea end piirama nii labaste ja negatiivsete asjadega!"

Kulla naised, kui näeksite rohkem oma ninaotsast ja tšakratest kaugemale, oleksid teie suhted palju õnnelikumad ja kestaksid kauem kui armumisperiood, aga argielu on ju pähh ja kes see ikka viitsib teise torisemist ja negatiivsust kuulata...