Naine: olen oma mehe üle uhke, sest meie peres hoolitseb tema kodu ja lapse eest

Mu abikaasa on kodune – kasvatab last ja hoolitseb kodu eest. Mina teen suhteliselt tasuvat spetsialisti tööd. Abikaasa teeb ka tööd, aga vaid nii palju kui lapse kõrvalt võimalik, mida pole just palju. Selline täitsa Harju keskmine abielu – mees, naine, väike laps – ainult et väike konks: mina olen naine.

Kui see olukord vestluses jutuks tuleb, hakkavad inimesed millegipärast väga kummaliselt käituma. Alustuseks näiteks mulle kaasa tundma, või kui on ebameeldivam inimene, siis otseselt solvama, et kuidas siis nii loll olid ja nii halva partii tegid!

Selle peale olen ma alati sügavalt hämmeldunud, sest mina olen oma partiiga väga rahul. Mul ei oleks võimalik teha tööd, mida teen ja samal ajal elada pereelu, kui mul poleks inimest lapsega kodus. Lisaks pole mu elamine kunagi nii korras olnud kui kalli abikaasa käe all. Söögitegemine on küll minu pärusmaa, aga kõik muu teeb tema. Ja meest, kes sellise kaubaga ka ise rahul oleks, ei ole mitte lihtne leida.

Mehed vist ei oska sageli olla oma abikaasadele tänulikud vabaduse eest, mida nood neile võimaldavad, sest alternatiiv – kolm aastat tööst eemal – ei ole neid kunagi ohustanud. Mina aga olen oma abikaasa üle lausa uhke, sest ta on mulle tõesti elus abiks, et on nõus võtma riski ja olema ülalpeetav kodune abikaasa. See pole väike risk, mida võtta – ei mehe ega ka naise jaoks.