Lugeja: kui rahvasaadikute kuluhüvitised ära kaotada, ilma et tõuseks palk, siis äkki nad ei suhtle enam valijatega?

Viimase aja üks populaarsemaid teemasid meedias on olnud Riigikogu liikmete kuluhüvitised. Inimlikust seisukohast on Eesti parlamendiliikme palk ja sinna 30 protsendi ulatuses lisatav kuluhüvitis tõesti liiga suur. Arvestades seda, et paljud ei saa palka sellest kuluhüvitisest pooltki, on tegemist suisa karjuva ebaõiglusega.

30-protsendine nn abiraha riigikogulaste kulude katteks on ajale jalgu jäänud ja seda mõistavad paljud saadikud isegi. Lahendust, mis kõiki rahuldaks, on aga raske leida. Ilmselt oleks mõistlik kuluhüvitisi vähemalt poole võrra kärpida või siis hüvitise mõiste kaotada, aga kompensatsiooniks tõsta natuke põhipalka.

Hüvitiste täielik kaotamine ilma palgatõusuta võib panna mitmeid saadikuid järeldama, et enam polegi tarvis valijale erilist tähelepanu pöörata. Ehk oleks mõistlik hüvitised siiski alles jätta, kuid kardinaalselt muuta nende kasutamise reegleid?

Rahva suurimaks mureks on ju tegelikult see, et suheldakse üleolevalt, ega selgitata oma seisukohti adekvaatselt. Kui raha, mis on mõeldud valijatega kohtumiseks ja riigi esindamiseks, kulub perekonna masinapargi täiendamise peale, siis tekib inimestel arusaam, et seadusandjad tõlgendavad seadust nii, nagu ise soovivad.

Seetõttu tuleb seadusi täiendada – kehtestada piirangud, millest kõik saavad ühtemoodi aru. Riigikogu liikmetel ei tasu aga unustada, et kui oled parlamenti valitud, siis pead olema valmis vastu võtma kriitikat ja jagama seletusi.