Kui tuli teade, et Propeller enam ei mängi, algasid rahvarahutused. Karjuti "Propa! Propa!" ja loodeti, et kontsert ikkagi toimub. Esimeste miilitsaautode saabudes hakati neid nende samade juurviljadega pilduma.

Lahkusime staadionilt ja suundusime trammipeatusesse. Astusin koos grupivennaga viimastena trammi, kus käis ringi silt venekeelse kirjaga "proba" ja samal ajal karjuti: "Propa!"

Kui tramm liikuma hakkas, tõmmati hädapidurit, nii et tramm peatus ja tegi jälle uksed lahti. Sama asi toimus teist korda veel, aga siis võeti meil uste avanedes seljast kinni ja visati kongi.

Sõit viis Lubja tänava menti, kus oli ainult üks mendivormis mees – vist korrapidaja. Teised olid sonimütsides ja erariietes. Üks hoidis kinni, kui teine läbi otsis ja asjad lauale pani. Kingapaelad ja püksirihma pidi ise ära võtma.

Kähmluseks läks siis, kui grupivennal võeti käe pealt ära kell, mille üks läbiotsijatest kohe enda käe peale pani. Siis viidi meid kongi, aga enne kongi ust virutati mulle vastu selga ja pauk tuli nii ootamatult, et lendasin uksest mööda, vastu seina.

Öösel kella ühe paiku lasti meid välja. Kaks nädalat hiljem käisime uurija juures, kes üritas meile trammi akna lõhkumist pähe määrida. Kõhedaks läks siis, kui meid pandi ritta ja mingid tunnistajad Novosibirskist pidid näpuga näitama, kes lõhkus.

Õnneks meie pääsesime ja pärast poliitloenguid jäime kooligi edasi.