Venemaa on kasutanud neli korda oma vetoõigust Süüria-teemaliste resolutsioonide blokeerimiseks. Samuti on Venemaa tõkestanud igasugused resolutsioonid Ukraina kohta, kus ta ise on konflikti osapool, vahendab Guardian.

USA alaline esindaja ÜRO-s Samantha Power ütles, et USA ja teised riigid pöörduvad tapatalgute uurimiseks üha rohkem mujale.

„See siin on Darwini universum. Kui mingi organ paljastab oma düsfunktsionaalsuse, lähevad inimesed mujale,“ ütles Power Guardianile. „Ja kui seda on juhtunud rohkem kui Süüria ja Ukraina puhul ja sa hakkad nägema täielikku paralüüsi ... seab see kindlasti ohtu julgeolekunõukogu staatuse ja usutavuse ning funktsiooni rahvusvahelise julgeolekualase vahekohtunikuna, mille poole pöörduda. See seab selle kindlasti ajapikku ohtu.“

USA on viimase aastakümne jooksul kolm korda vetoõigust kasutanud, et kaitsta Iisraeli. Hiina on pannud kuus vetot, iga kord koos Venemaaga. Moskva on aga kasutanud vetoõigust kümme korda. Alates 1991. aastast, kui Venemaa võttis üle Nõukogude Liidu koha julgeolekunõukogus, on USA kasutanud vetoõigust 14 korda (peaaegu alati Iisraeli kaitsmiseks), Venemaa 13 ja Hiina kaheksa korda.

Venemaa „ei“-mees, alaline esindaja ÜRO-s Vitali Tšurkin ütles, et vetode eesmärk on kaitsta julgeolekunõukogu usutavust, hoides ära selle kasutamist valitsuste kukutamise instrumendina.

„Mõned riigid püüdsid kaasata julgeolekunõukogu režiimi muutmise operatsioonidesse Süürias ja me ütlesime neile, et ei ole julgeolekunõukogu asi minna režiimimuutmise režiimi,“ ütles Tšurkin. „See on fundamentaalne eriarvamus ja see ei ole julgeolekunõukogu süü, et see eriarvamus on olemas.“

Prantsusmaa pakub, et julgeolekunõukogu viis alalist liiget (USA, Venemaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Hiina) peataksid vabatahtlikult oma vetoõiguse olukordades, kus on tegemist genotsiidi või muude massiliste tapatalgutega.

Sellel ettepanekul on ÜRO peaassambleel laialdane toetus, kuid Venemaa on järeleandmatult selle vastu. Tšurkini sõnul saaks sellega manipuleerida.

Probleem on ka selles, et julgeolekunõukogu alalised liikmed määrasid ennast nendeks pärast Teist maailmasõda kui sõja võitjad. Nüüd ei esinda nad enam maailma rahvastiku jagunemist ega majanduslikku võimu.

Juba üle kümne aasta on julgeolekunõukogusse pürginud India, Brasiilia, Saksamaa ja Jaapan. Nad toetavad ka alalist esindatust Aafrikale, kus juhtiv ja häälekaim koha taotleja on Lõuna-Aafrika Vabariik.

Prantsusmaa ja Suurbritannia on väljendanud toetust uute alaliste liikmete vastuvõtmisele. Teised alalised liikmed on vaoshoitumad. USA ja Venemaa on siin enam-vähem ühte meelt, et suurem arv alalisi liikmeid mõjuks halvasti julgeolekunõukogu efektiivsusele. Hiina pikaajaline strateegiline eesmärk on aga Jaapani eemalhoidmine.

ÜRO harta järgi on ainus viis julgeolekunõukogu reformimiseks kahekolmandikuline häälteenamus peaassambleel. Julgeolekunõukogusse mittekuuluvad riigid on aga selles küsimuses nii erinevatel arvamustel, et see on väga problemaatiline. Juhtivate kandidaatide kadedad naabrid ja regionaalsed rivaalid on edasimineku blokeerimiseks jõud ühendanud.

Isegi kui kahekolmandikuline enamus saavutatakse, peavad reformi ratifitseerima kõigi lisanduvate riikide ning viie alalise liikme parlamendid.

Üldine arvamus (välja arvatud Venemaa ja Hiina oma) on, et julgeolekunõukogu kaotab legitiimsust ja seda märkimisväärsel määral nii kaua, kuni on Süüria katastroofi ees impotentne.