"Mina ei ole ka sel aastal ühtegi herilast näinud. Isegi maa sees asuv pesa on tänavu tühi," kinnitab teine.

"Igal aastal moosikeetmise ajal on herilased kohe platsis, sel aastal aga mitte ühtegi," nendib kolmas.

"Tänavu neid peaaegu polegi, vähemalt mitte minu kodus. Varem oli neid moosikeetmise ajal ikka liikvel, aga tänavu olen näinud ainult kahte," ütleb neljas.

"Herilasi ja mesilasi on palju vähem kui varasematel aastatel. Kliima on muutunud külmemaks ja vahelduvamaks," seletab viies.

"Neid ju peaaegu pole enam ja heast peast ei ründa nad kunagi – väga sõbralikud putukad," räägib kuues.

"Tänavu ei ole kogu maal asuva elamise peale kohanud mitte ühtegi herilasepesa. Kevadel mõned unised tuiasid mingite pragude kaudu tuppa. Sai nad viisakalt tikutopsiga välja päikese kätte tõstetud, aga kadunuks jäid nemadki. Vapsikutest tunnen samuti väga puudust. Olid sellised armsad, suured sumisevad asjalised. Elasid aastaid vana vahtra tüvesse tekkinud õõnsustes. Õhtuvaikuses istusime mõnikord naisega selle puu all laua ääres, kohvitassi või veiniklaasi taga, vaatasime, kuidas karavan õunaaia ja pesa vahet sebis ja kuulasime pesapuu suminat. Sügise jahenedes hakkasid teised tuppa sooja trügima. Tegid hirmuäratavat häält, aga lasid end suurema vastupanuta tühja klaaspurgiga kinni püüda. Sellest on juba mitu head aastat möödas ja miskipärast pole oma talu territooriumil enam ühtki pesa kohanud. Ei oska öelda, kas looduses on midagi viltu, aga tänavu on erakordselt vähe putukaid ja osa rändlinde on oma harjumuspärastelt asualadelt kadunud, herilastest ja vapsikutest rääkimata," jutustab seitsmes.