Endine toidupoe töötaja: täiesti kõlblike puu- ja juurviljade raiskamine on šokeeriv!
Viimased paar nädalat on Facebookis levinud postitus "Prügikotibanaanid", mis juhib tähelepanu halastamatule puu- ja juurviljade raiskamisele toidupoodides. Hiljuti puutusin selle teemaga ka ise lähemalt kokku.
Mõni aeg tagasi avanes mul võimalus tööportaali Goworkabit kaudu töötada ühes suures jaekaubandusketis, täpsemalt puu- ja juurviljaosakonnas. Olles eelnevalt teenindustööga kokku puutunud, kuid mitte kunagi toidupoes töötanud, ootas mind ees nii mõndagi šokeerivat.
Rääkimata pikkadest, füüsiliselt rasketest tööpäevadest ja ebainimlikest töötingimustest, hämmastas mind hoopis see, kui kergekäeliselt täiesti kõlblikud puu- ja juurviljad poelettidelt prügikasti lendavad. Teenindaja töö on muidugi käsku täita ja riiulid laitmatult korras hoida. Sageli piisab vaid ühest plekist, täpist või mõlgist, et vili "müügikõlbmatuks" muutuks ja prügikasti lendaks. Just nimelt prügikasti, mitte nende inimeste kätte, kes seda toitu päriselt vajada võiks.
Me loeme pidevalt artikleid sellest, kuidas pea viiendik Eesti lastest elab suhtelises vaesuses ja kuidas paljud perekonnad ei saa endale lubada tervislikku toitumist, kuna see on kallis. Samal ajal viskavad poeketid puhast toitu prügikasti. Midagi siin kapitalistlikus ühiskonnas on ikka väga mäda. Reostame meeletute jäätmetega oma enese keskkonda ja raiskame tohutult ressurssi. Lõpuks ei võida aga keegi: ei tootja, keskkond ega nälgivad lapsed.
Samas mõistan toidupoodide teguviisi, sest see on välja kujunenud puhtalt meie igapäevaste tarbimisharjumuste järgi. Antud töökogemus pani mind analüüsima inimeste ostupsühholoogiat.
Näiteks: kui panime välja viinamarju, soovisid kliendid valida endale parimad palad veel lahtipakkimata karbist, mis sellest, et just pool minutit tagasi samasuguse karbi riiulile tõstsin. Ju siis on pool minutit värskem viinamari kuidagi parem. Pean ka ise tunnistama, et puuvilju valides olen ikka otsinud kõige paremat või ilusamat vilja ja seda ei saa kellelegi pahaks panna. Igaüks tahab makstud raha eest ju parimat saada. Ja nii ei jäägi toidupoodidel üle muud kui riiulid laitmatud hoida, et müük ei langeks.
Sooviksin panna iga tarbija südamele tõsiasja, et kui Sina ei vali seda ühe täpiga õuna, siis ei tee seda ka sulle järgnev inimene ja üsna pea lendab täiesti korralik õun prügikasti. Kui tegu oleks ühe õunaga, polekski ehk lugu nii traagiline, kuid kui ainuüksi ühes toidupoes visatakse päevas ära kümnete kilode viisi täiesti kõlblikke puu- ja juurvilju, siis on kohutav mõelda, mis see number kõikide Eesti poodide peale kokku on.
Meie lihtsate kodanikena ei saa võib-olla teha suuri muutusi ja sundida poekette annetusi tegema, kuid meie võimuses on oma tarbimisharjumused üle vaadata ja teinekord osta see üks täpiga õun või "prügikotibanaan". Pealegi on just väga küpsed viljad toiduks kõige paremad, kuna nende toiteväärtus ja vitamiinisisaldus on kõrgemad ning lisaks on neid ka kergem seedida.
