Mis oli selle käigu mõte?

Tegu on maailmas suuruselt kolmanda pagulaslaagriga, kus 80 000 inimest elab telkides või ajutistes karvanides. Seal on haigald, koolid, peatänav, mille nimi on Champs-Elysées nagu Pariisi peatänavgi, ja tohututes kogustes okastraati ja tolmu ning soomukid iga nurga peal seda laagrit valvamas… Mõte seda visiiti organiseerides oli, et riigikogu liikmed peaksid ikkagi oma silmaga näha saama seda, mis tingimustes pagulased elavad. Kuna me kasutame hästi palju igasuguseid müüte ja nende põhjal tekib palju hirme, oli vaja inimestel näidata, kui meeleheitlik see elu seal laagris tegelikult on. Ja see joonistus ikkagi tohutult hästi välja. Põgenikud on inimesed, kellel põhimõtteliselt ei olegi midagi. See perspektiivitus, mis seal pärast kolme-nelja aastat tekkima hakkab – selle mõistmine on väga oluline, kui räägime sellest, miks need inimesed Euroopasse tulevad. Ma ise ka tahaksin tulla, kui ma elaksin seal laagris. Elu seal laagris on elamine selleks, et oodata surma. Ma usun, et riigikogu liikmetele – keda oli päris palju kohal – , nende jaoks joonistus see päris hästi välja.

Siiski vaatamata kõigele, mida me seal nägime, on esimene asi, mida sa seal kuuled, see, et inimesed tahavad mina tagasi koju Süüriasse. Jordaania võtab vastu 1,4 miljonit põgenikku, Liibanon kaks miljonit ja Türgi ka peaaegu kaks miljonit, siis suurem osa pagulastest on vaatamata väga rasketele oludele jäänud oma kodumaa Süüria piiri lähedusse ja praeguse seisuga sinna ka jäävad, et oodata, millal nad saavad koju minna.

See müüt, mis meil meedias keerleb, et pagulased tahavad tulla Euroopasse hea elu ja sotsiaalabi peale lulli lööma – see on tegelikult hämmastavalt vale. Euroopasse jõuab väga väike osa pagulastest, kes tegelikult praegu Süüria ja Iraagi konflikti tõttu kodust on sunnitud lahkuma.

Mis oleks lahendus?

Lahendus oleks see, kui sõda ära lõppeks.

Kas selleks saab midagi teha? On meil sinna midagi parata?

Kui räägid regiooni inimestega, siis mitte keegi ei näe sellele konfliktile kiiret lahendust. Konflikti juured on nii sügaval, et paraku pole mingiks optimismiks põhjust.

Küsisin Jordaania senati liikmete käest, kas asjale võib tulla poliitiline lahendus. Nad ütlesid, et poliitiline lahendus oleks tõesti kõige parem. Kui küsisin, kas seda peaks tegema koos sõjalise survega, siis olid arvamused väga erinevad. Osa näeb tõesti, et teistel riikidel tuleks Süüria konflikti sõjaliselt sekkuda, kuid väga paljud on sellele ka vastu, sest konflikti juured on väga sügaval. Mingit lihtsat valemit ei ole olemas ja see on selle kõige suurem traagika. Keegi lahendust antud olukorras asjale näha ei oska.

Võib siis öelda, et inimesed, kes räägivad pagulaste aitamise asemel konflikti algpõhjuse likvideerimisest, ei tea ise ka, mida nad räägivad? Tegelikkuses sellist valikut ei eksisteeri?

Antud juhul on see rong juba läinud. Algpõhjustega oleks saanud tegeleda kümme aastat tagasi. Võib-olla siis oleks saanud midagi teha. Täna on see rong juba ilmselgelt läinud. Nüüd peame tegelema haiguse sümptomitega ja need on need miljonid inimesed, kes meeleheitlikult turvalisust otsivad, kas siis naabermaadest või Euroopast. Meil ei ole pääsu sellega tegelemisest. Neid inimesi, kes ka Euroopasse jõuavad, oleks kuritegu Süüriasse tagasi saata.

Mis on Eesti panus Zaatari laagris?

Eesti annab Soome pagulasorganisatsiooni kaudu abi ja ka Mondo tegutseb siin andes arvutiõpetust ja panustades haridusse. On tohutult oluline, et pagulaslaagrites ei kasvaks üles põlvkonda, kes ei saa haridust. Me peame mõistma, milline viitsütikuga pomm see tuleviku jaoks on. See on väga oluline valdkond.

Mida saaks tavaline eestlane teha, et anda olukorra leevendamisse mingisugunegi panus?

Kui kohtusime nii Jordaania valitsuse esindajatega kui ka ÜRO-ga, siis sai selgeks, et rahaliste vahendite krooniline puudujääk on väga tõsine probleem. ÜRO teeks rohkem, aga ega nad ise raha ei trüki, see peab kuskilt tulema ja seda ei tule piisavalt. Ka Irbidi linna (mis asub Süüria piirist kümne kilomeetri kaugusel ja kuhu Süüria pommitamine ilusti ära kostab) kohaliku omavalitsuse esindaja laiutas käsi ja ütles, et on olnud ainult sõnad, ainult lubadused... See sõnum tuleb koju ka tuua ja poliitikutele sai see seal väga selgeks. See on väga oluline, et kui me arvame, et me hoiame kokku ÜRO mittetoetamisega või moe pärast toetamisega, siis seda hullemaks läheb olukord meil kodus.

Päris palju on kritiseeritud seda, et riik ei ole pagulaskriisi kommunikeerimisega rahvale ja kohalikele omavalitsustele kuigi hästi toime tulnud. Kas võib loota, et pärast seda visiiti muutub selles osas midagi paremaks?

Meie riigikogu liikmete visiit oli osa väga suurest puslest. Õnneks olid meil kaasas ka ajakirjanikud. Need teemad ja see reaalsus peab jõudma meie inimesteni. Me ei tohi rääkida sekundaarse info ja kuulujuttude baasil. Mida rohkem inimesi päriselt seda olukorda näeb, seda informeeritumalt saame nendel teemadel rääkida.

Ma olen nõus, et tänaseni on kommunikatsiooni osa olnud tohutult nõrk ja kohe algusest võtnud tohutult negatiivse kuvandi.

Kusjuures kohapeal kuulsime igal sammul, kuidas süürlased on tohutult ettevõtlikud ja väga töökad inimesed. See jutt, et inimesed tulevad mingi abi peale elama… Loomulikult on neil alguses abi tarvis, kuid nad on sellegipoolest väga ettevõtlikud ja töökad. Oleme pagulaste tulekut näinud probleemina, aga võiksime näha seda ka võimalusena. Neid inimesi ja nende potentsiaali õigesti ära kasutades, võib terve ühiskond võita. Otsused on Eestis tehtud, pagulasi me vastu võtame, teeme siis seda hästi. Teeme hästi, teeme õigesti, teeme nii, et võidab terve ühiskond!

Väliskomisjoni delegatsioon koosseisus Hannes Hanso, Eerik-Niiles Kross, Juhan Parts, Henn Põlluaas, Vladimir Velman, Kalle Palling ja Jaak Madison kohtus Ammanis ka oma kolleegidega Jordaania Senati ja Esindajatekoja väliskomisjonist ning energia ja maavarade komisjonist. Kohtumisel energia ja maavarade ministeeriumi kantsler Ghaleb Mousa Maabrehtiga oli fookuses Eesti Energia investeering Jordaania põlevkivitööstusesse. Lisaks külastas delegatsioon Jordaania planeerimise ja rahvusvahelise koostöö ministeeriumit ning UNHCRi Jordaania esindust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid