Loomulikult leidus ka neid lapsevanemaid, kelle võsukesed pole mitte kunagi niimoodi käitunud. Palju õnne! Olete olnud suurepärane vanem või siis on teil lastega vedanud, et nende käekesed ei taha poes kunagi igasuguse nänni järele sirutada.

Olen ise ka ema. Laps on kaks aastat ja seitse kuud vana. Temagi jonnib poes. Arvate, et ma tunnen end suurepäraselt, kui ta karjub, sest tahab midagi? Arvate, et ta on mul kaasas selleks, et poeskäigule vähe ekstreemsust lisada?

Mina tahan ka normaalse inimese kombel asjad välja valida, kassasse pöörduda ja siis koju minna. Õnneks ta tihti ei karju, aga piinlikkust tunnen siiski. Tunnen, kuidas kõik pilkavad mind: järjekordne ema, kes ei suuda oma võsukest kasvatada.

Mida peaks tegema see ema, kes käibki paar korda nädalas suuremaid sisseoste tegemas, et vältida külapoodi, kus on valik kahe erineva saia ja leiva vahel, mille parim enne on kohe-kohe kukkumas? Tundub, et peab lapse koju jätma ehk siis ootama, kuni laps on sobivas vanuses, et teda saab koju jätta. Enne ei saa poodi minna. Võib-olla peaks poodides seadma sisse vanusepiirangud?

Enne lapsevanemaks saamist vaatasin ise samamoodi altkulmu, et issand, miks see lapsevanem midagi ette ei võta – kui kohutavalt tema laps käitub! Nii et ma ei vali poolt.

Kui aga keegi teab mõnd poodi, kus lastega ei käida, siis andke teada, et närvilised kassapidajad ja lastetud inimesed saaksid seal ostlemas käia. Kõigi närvid puhkaks ja sellised artiklid jääksid kirjutamata.