Delfi avaldab dialoogi Kelly Grossthali loal muutmata kujul.

Helistab mulle üks härra, kuna kuulis hommikul mu intervjuud KUKUst. Vestlus oli meil umbes selline:
- Kuule, ää, miks tahad neid rätipäid siia!
- Vabandust, kellega ma räägin?
- Mis seal vahet on, kellega räägid. Tahad musta meest jah?
- Hmm...
- Kle, ma kuulsin küll sind raadiost ja tean, et see on see, mida sa
tahad!
- Hmm..
- Seda tahtsin ka öelda, et seda teie inimõiguslaste keskust pole vaja.
- Miks sa nii arvad?
- Sest te teenite seal ilgelt pappi ja teiesugused ei hooli Eestist.
- Ilget pappi ei teeni ja Eestist hoolime väga.
- Mida sa hoolid, sünnita lapsi ja õpi hümni sõnad pähe! (lausutud üsna kurjal toonil)
- Hümn on peas, laps juba 15-aastane.
- No laula siis! (lausutud sisisedes, veidi ehk isegi irvitades)
- Käsu peale imelik laulda, aga täna on päike tuju nii heaks teinud, et laulangi! (Jõuan joriseda esimese rea)
- Aaaokei, nojah, koorlaulja?
- Sai kunagi kooris lauldud tõesti, isegi kolm korda laulupeol käidud. - - Tahad, ma laulan sulle midagi veel? Mul oli kooriaegadel lemmiklaul Naissoo "Mu kodu", selle sõnad on siiani meeles.
- Ah, mida, ei ole vaja aga vist tean seda laulu ja ilus on küll.
- Jaa, eriti see osa, mis ütleb, et mu kodu ei emba ka müüride käed ja...
- (Katkestab mu jutu) Ahah, kle aga ma pean nüüd tööle minema, ma ei tohi hilineda!
- No head tööpäeva!
- Sulle ka head tööpäeva!
- Piip-piip-piip

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid