Sotsiaalministeeriumi vastus Urmas Sutropi murele: aafriklastele eesti keele õpetamiseks pole vaja Aafrika keeli osata
Euroopasse võetakse vastu eelkõige Süüriast ja Eritreast pärit põgenikke. Reformierakondlane Urmas Sutrop arvas oma arvamusloos, et küllap meil leidub araabia ja aramea keele oskajaid, kuid muretses, kas meil ikka on õpetajat, kes Eritreast pärit ja emakeelena tigrinja keelt kõnelevatele inimestele eesti keele õpetamisega hakkama saaks.
Nimelt on Aafrika sarvel asuvas Eritreas kolm riigikeelt: araabia, tigrinja ja inglise. Inglise keele õpe algab endises Itaalia koloonias teises klassis ja põhiharidus peaks seal paberite järgi olema läbinisti ingliskeelne. Samal ajal saab kirjaoskusega hoobelda erinevatel andmetel vaid 30–60% Eritrea elanikkonnast.
Sotsiaalministeerium nõustub Sutropiga, et pagulastele eesti keele õpetamine on väga tähtis, kuid selgitab, et tulijate emakeelt pole neile eesti keele õpetamiseks tegelikult osata vaja.
„Artikli autor väljendab muret, et Eestis pole piisavalt araabia jt keelte rääkijaid, kes toetaksid vastuvõetavate pagulaste keeleõpet ja nende kohanemist Eestis. Ka Sotsiaalministeerium jagab arvamust, et selleks, et meie ühiskonnas edukalt toime tulla, luua kontakte, olla aktiivne ja konkurentsivõimeline tööturul, on vajalik eesti keele oskus. Eesti keele õpetamiseks ei pea õpetaja tingimata valdama õpilaste emakeelt. Enam levinud on eesti keele kursused inglise või vene keele baasil, kuid võimalik on õppida eesti keelt ka eesti keele baasil. 0-keele ehk vastuvõtva riigi keele baasil, korralavad keelekursusi pagulastele nt Soome ja Rootsi,“ selgitasid Delfile sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri Rait Kuuse ja hoolekande osakonna KOV teenuste ja toetuste juht Triin Raag.
„Pagulastele eesti keele õpetamine ei ole meie jaoks täiesti uus ülesanne. Ka praegu on pagulastele loodud võimalused eesti keele õppimiseks,“ rääkis Raag Delfile. „Sellega, et inimene ei tunne ladina tähestikku, oleme me kokku puutunud küll. Samuti on meil vähesed kogemused kirjaoskamatutega - meil on olnud vähemalt üks kirjaoskamatu varjupaigataotleja, samuti on olnud Eestis kirjaoskamatuid romasid.“ Samuti kinnitas Raag, et keeleõpetamisel lähtutakse siiski konkreetse inimese võimetest, varasematest oskustest ja teadmistest. „Vajadusel alustatakse päris algusest – kõnekeelest jne. Ka majutuskeskuses ei toimu eesti keele õpetamine ühe konkreetse keele baasil, sest olukorras, kus klassiruumis võib olla inimesi enam kui 20 riigist ei ole see ka võimalik. Ollakse paindlikud ja loovad,“ sõnas ta.
Raagi ja Kuuse sõnul viiakse vastuvõetavatele pagulastele eesti keele õppe tagamiseks läbi hange, mille tulemusena leitakse koolitaja või koolitajad, kes on valmis läbi viima eesti keele kursusi pagulastele. Keelekursusel peab osalema iga Eestisse jõudnud pagulane, eesti keele õppimine on üks pagulastele seatavatest kohustustest. „Ühtlasi kummutame ühe murekoha, nimelt ei paigutata pagulasi elama ühte-kahte Eesti piirkonda. Elukohtade leidmisel arvestatakse reaalseid töötamis- ja õppimisvõimalusi, juurdepääsu avalikele teenustele. See tähendab, et ka eesti keele õpe peab kättesaadav olema erinevates piirkondades või on teenusepakkujal valmidus olla mobiilne. Keeleõpe on meie ühiskonda integreerumisel oluline eeltingimus, mille arvelt ei ole mõistlik kompromisse teha.“
