Sisenen alla, kus sisserännanud on end heledalt valgustatud tunnelivõrdustikes sisse seadnud. Nad ootavad siin oma rongi - rongijaama ees seisavad aga politseinikud, kes kontrollivad dokumente. Enamik Ungari piiri ületanutest ei taha siia jääda, vaid edasi liikuda. Loe selle kohta lähemalt ka tänasest Eesti Päevalehest!


Igatsetud rongi tuleb oodata kaua. Kui kaua, ei tea vist ei teagi keegi. Nii on perekonnad ja sõpruskonnad endale igaüks väikese ala leidnud, hõivatud on kõik seinaääred.

Valgustatud lampide all ja osaliselt avatud katusega tunnelis on ilmselt parem olla kui väljas lageda taeva all. Ilm on soe, päeval oli 36 kraadi ning palavus ei rauge ka õhtuks.
Veekraani juures käib veepudelite täitmine ning ka pesupesemine. Lastega on parajasti tegelemas vabatahtlikud ning usin kivipõrandale joonistamine on täies hoos. Lapsed tulevad ka mulle oma joonistusi näitama. Keegi ülikonnas mees teeb lastele õhupallidega trikke. Vabatahtlikud üritavad jagada ka meditsiiniabi: arstikastikesega neiu ümber on sõõr abivajajaid. Kõikjal jooksevad lapsed.
Mõned lastest on otsustanud olla abiks prügikoristamisel. Esmalt rallivad nad natuke ratastega prügikastidega ringi, seejärel aga antakse neile mustad prügikotid ning nad tormavad kõikjalt prügi kokku koguma. Ise on nad seda tehes õige õnnelikud. Veidi tähtsadki, teevad ju olulist asja!

On neid, kes pildile jääda ei taha. Teised jälle poseerivad meeleldi. Üks nii kümneaastane tüdruk võtab sülle pisikese beebi roosas pluusis ja palub pilti. Teeme kohe mitu ja neile meeldib kangesti.

Alles siis märkan, et beebi mõlemad jalad on kipsis.
Beebisid on aga siin kivipõrandal kõikjal. Ka tuleb neile salamahti kohapeal süüa anda.
Üks mees palvetab. Täiesti rahulikult.
Vahepeal on korraldatud ka väike meeleavaldus, elavalt hõiklevad inimesed moodustavad rongkäigu. Esmalt naised-mehed segamini, hiljem jäävad ainult mehed, kui seltskond on paar tiiru ära teinud, kogunevad nad raudteejaama ette. Nad on laste kriitidega endale joonistanud plakati "Germane - help us!" ning käivad selle järel umbes sarnalaadset hüüdlauset hõigates.
Politseinikud jälgivad ka kõike sellise kummastatud ilmega, nagu mul endalgi vist ees on kogu selle aja, mis ma tunnelites veedan. Ümberringi toimuv on lihtsalt nii sürrealistlik. Ka teiste ajakirjanike ja kaamerameeste silmis on teatav nõutus.

Kui on hüüded ja seisukohad on välja hõigatud, minnakse laiali.

Jaama ukse ees seisvate politseinike massi taga särab teadetetabloo rongiaegadega. Seal helendaval ekraanil on kirjas kõik need rongid Austriasse ja Saksamaale, mille peale minna tahetakse.
Maa peal on avad, kust näeb ka tunnelisse. Poistel on parajasti käsil miski pallimäng. Sealsamas kõrval on inimesed end aga õhukeste vaipade peale siruli visanud ja magavad. Kesköö pole enam kaugel.

Vaata fotogaleriid!