Lugu on äärmuslik geograafiliselt – tüli pooled asuvad sisuliselt teine teisel pool maakera, Mehhikos ja Eestis, vahendab "Pealtnägija" oma Facebooki lehel.

"Teiseks, kui üldjuhul kisklevad lapse üle isa ja ema, siis seekord on vastamisi bioloogiline ema ja vanavanemad, kes kõik on eestlased. Konflikti viimane vaatus oli, et Eestis elavad vanavanemad tunnistati juunis, kui riigikohus nende kassatsiooni menetlusse ei võtnud, ametlikult lapseröövliteks ja kui nad mudilast tagasi ei anna, on õigus kasvõi uks maha lüüa ja laps jõuga tagasi Mehhikosse viia. Pärast mitu nädalat kestnud ettevalmistavaid kohtumisi, pidi eelmisel neljapäeval toimuma vabatahtlik üleandmine emale, kuid otsustaval hetkel olid vanavanemad koos poisiga kadunud nagu tina tuhka," seisab saate sotsiaalmeedia lehel.

PPA Põhja prefektuuri pressiesindaja Helen Uldrich kinnitas "Pealtnägijale", et seoses vanavanemate kõrvalehoidmisega algatati haldusmenetlus ja politsei teeb aktiivselt koostööd kohtutäituriga.

„On kontrollitud erinevaid aadresse, sugulasi, kontakti pole saadud, telefonid on väljas,” kirjeldab Uldrich. „Igasugune info nende asukoha kohta on teretulnud. Kutsume vanavanemaid üles, et nad annaksid endast teada. Kõrvale hoidmisega teevad nad asja ainult hullemaks.”

Ringkonnakohus tunnistas aprilli alguses 2,5-aastase eesti-mehhiko poisi vanavanemad lapseröövliteks ja otsustas, et kui nad kaks aastat nende juures elanud mudilast Mehhikos elavale emale tagasi ei anna, on õigus poiss kas või ust maha lüües võtta ja ära viia - selline aktsioon oleks Eestis aga pretsedent.

Koos õega Mehhikosse Mexico Citysse elama kolinud Jaana sai seal lapse ja tuli neljakuust poissi Eestisse näitama ja lapsele passi vormistama, kuid otsustas ema, õe ja tädi soovitusel lapse Eestisse jätta, et oma elu Mehhikos korda seada, vahendas ETV saade "Pealtnägija" aprillis.

Suhted Jaana ja tema vanemate vahel muutusid aga pingeliseks ja 2013. aasta augustis pöördusid lapse vanavanemad Eha ja August kohtusse, kes andiski esialgse õiguskaitse korras poisi eestkoste kuueks kuuks vanavanematele, mispeale aga Jaana esitas vastuhagi, süüdistades neid lapseröövis.

Aasta ja kolm kuud hiljem, 2014. aasta aprillis, sõitis Jaana Eestisse kohtuistungile tunnistusi andma, kus sai vastavalt kohtu määratud ajutisele korrale lapsega kohtuda iga päeva kaks korda kaks tundi – hommikul ja õhtul, suhted olid aga sedavõrd tulised, et korra kutsuti appi isegi politsei.

2014. aasta detsembris otsustas maakohus, et vanavanemad ei ole lapseröövlid, aga eestkosteõigus jääb siiski Jaanale, kuid ema ei tulnud ka siis Mehhikost lapsele järele, vaid mõlemad pooled kaebasid otsuse edasi.

1. aprillil otsustas ringkonnakohus, et vanavanemad on Haagi konventsiooni mõistes lapseröövlid ja kuigi Eesti lastekaitse seda ei soovitanud ja ka kohus ise tunnistab, et ema passiivne käitumine on kohati kummastav, tuleb laps talle tagastada.

Vanavanemad kaebasid selle otsuse edasi riigikohtusse.