Alles jääksid hijab, mis katab juuksed, kaela ja rinna, ning chador ehk keep, mis katab terve keha ja pea.

Hoolimata peaimaam Ildar Muhamedšini kindlast veendumusest ei ole islami õpetlased üksmeelel, kas need riideesemed on omased religioonile või kultuurile. Koraanis ei mainita kordagi burkat ega niqaabi, küll aga viitab prohvet Muhamed sellele, et naised peaksid oma ihu katma. Sõna "hijab" on korduvalt mainitud, ent selle tähendust tõlgendatakse erinevalt. Kultuurilise nähtuse argumenti toetab ka asjaolu, et burka ja niqaab on levinud ennekõike lõunapoolsetes islamimaades.

Ühes 2010. aastal toimunud debatis toetas naisõiguslane Farzana Hassan Prantsusmaa "loorikeeldu" just julgeoleku eesmärgil. Kaetud nägudega olevat tema meelest väga lihtne sooritada pangarööve ja terrorirünnakuid. Lühikese uurimistöö tulemusena leidsin loetelu viimase kümne aasta jooksul Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimunud röövidest, kus kasutati burkat. Kolm kuni neli niisugust juhtumit aasta kohta ei tundu eriti muljetavaldav number.

Prantsusmaa keeld rakendus 2011. aastal. Sel hetkel elas seal umbes kolm miljonit moslemit ning statistika järgi kattis tervet oma nägu umbes 2000 naist. Minu teada vastav statistika Eesti kohta puudub, ent Sarkozy valitsuse otsus, mis oli suunatud 0,1 protsendi riigis elavate mosleminaiste vastu, tundub liigne.

Ma julgeks pakkuda, et Eesti puhul oleks see protsent väiksemgi, vaatamata sellele tohutule põgeniketulvale, mis siia paljude meelest saabuma peaks. Sarnaselt Prantsusmaale kehtestati keeld ka Belgias – riigis, kus oli teadaolevalt 215 naist, kes kandis burkat või niqaabi.

Ma saan aru, et teatud esemed ja žestid, mis õhutavad vägivalda, on ühiskonnas põhjusega keelatud, aga moslemikogukonna konservatiivse vähemuse rõivad ei kuulu sellesse kategooriasse. On irooniline, et kristlikud konservatiivid üritavad keelustada midagi, mis on omane islami konservatiividele, kuigi mõlemad seisavad oma kultuuri traditsiooniliste, kuid hääbuvate väärtuste eest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid