Uuriva ajakirjaniku Vladimir Voronovi pikk analüüs Vene relvastuse tegelikust seisukorrast ilmus pealkirja all "Tankid paraadi jaoks" Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus veebilehel. Delfi avaldab selle RVE/RV loal, osade kaupa selle nädala jooksul.

Pärast seda kui riikliku infoagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov avas kõigi silmad asjaolule, et Venemaa on ainus riik, mis on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks, hakkas Vene meedia tões ja vaimus arutama, kui palju rakette Topol-M on vaja USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania maa pealt pühkimiseks, ning mitu tundi võtab Vene tankidel aega Varssavisse ja Berliini jõudmine.

Selle aasta 9. mail toimunud enneolematult grandioosne võiduparaad Moskva Punasel väljakul ja sellega kaasnenud ülivõrdes kommentaarid ei anna mitte ainult ettekäänet, vaid ka võimaluse hinnata realistlikult Vene armee supermoodsa relvastuse asjade seisu.

Lennumasinad: uued vanad mudelid

Venemaa ametlik meedia sattus hiljuti optimismilainesse kaitseminister Sergei Šoigu otsusest alustada uuesti pommitajate Tu-160 tootmist.

„Veel üks põhjus NATO juhtkonna jaoks higistamiseks on Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu teade, et jätkatakse ülehelikiirusega strateegilise pommitaja Tu-160 tootmist, mis on võimeline kandma tuumarelvi ilma tankimata 14 000 kilomeetri kaugusele ning millel on ka terve hulk teisi kasulikke omadusi. Lääs peab seda lennukit unikaalseks ja maailmas võrdset mitte omavaks.“

Vene meedia tsiteeris kriitikavõimeta Šoigu väiteid, et Valgeks Luigeks nimetatav pommitaja on ainulaadne lennuk, mis on aastakümneid oma ajast ees ning mitte keegi pole kunagi välja mõelnud paremat ülehelikiirusega lennukit.

Samasuguseid väiteid on esitatud ka teise strateegilise pommitaja Tu-95 kohta. Tegelikkuses on Tu-160 1960. aastate lõpu tasemel, kui see mudel välja töötati, ning Tu-95 kuulub veelgi kaugemasse minevikku, olles teinud esimese lennu 1952.
Tu-95
Mitte ühtki lennukit, mida lennušõul Punase väljaku kohal näidati, ei ole välja arendatud Nõukogude Liidu lagunemise järgsel perioodil. Su-24, mida esitleti kui uusimat rindepommitajat, töötati välja 1965. Vene õhujõudude peamine hävitaja on praegu Su-27, mis arendati välja 1969, ning selle peamine kodumaine rivaal MiG-29 aastal 1972. Mõlemaid lennukeid on sellest ajast mitu korda moderniseeritud, kui potentsiaalsed uuendamisvõimalused ei ole piiramatud ning ükskõik kui palju vana mudelit modifitseerida, ei saada midagi radikaalselt uut.
Su-24
Su-27
2009. aastal tunnistas Venemaa kaitseministeerium, et umbes 200 ligi 300 hävitajast MiG-29 ei ole roostetanud tiibade tõttu võimelised õhku tõusma. Vene õhujõudude komisjon tegi seejärel kindlaks, et selline korrosioon on kallal 80 protsendil MiG-29-test. Kui lennuki väljakuulutatud eluiga on umbes 20 aastat (2500 lennutundi), olid paljud, võimalik, et enamus neist hävitajatest lennanud üle 25 aasta.
MiG-29
Püüdurhävitaja MiG-31 läks tootmisse 1979, tootmine lõpetati 1993 ning nagu öeldi riigiduuma kuulamisel 2013. aasta aprillis, ei ole neid aktiivses teenistuses enam üle 120. Vene õhujõudude ülem Viktor Bondarev ütles, et lennuk ja selle komponendid on vananenud ja halvas seisus.
MiG-31
Raskehävitaja Su-30, mis on uuendatud versioon Su-27-st, on lennanud alates 1989. aastast. Neid on väga palju Indias, kus kurdetakse kehva kvaliteedi üle. Kuus on alla kukkunud. Peamine kaebus on mootorite vilets vastupidavus, mistõttu tuleb Su-30-d maha kanda enne, kui garanteeritud tööiga läbigi on. Palju on kaebusi lennuki elektroonika üle, milles tekib sageli rikkeid, ning katapultistmel on kombeks ruleerimise ajal automaatselt välja lennata.
Su-30
Vene õhujõudude lipulaev on hävitaja-pommitaja Su-34, mis on iseenesest ainult vana ja auväärse Su-27 modifikatsioon. Töö selle mudeli kallal algas 1980. algul ja keskel. Ametlikult väidetakse, et lennuk on tootmises ja hulgi relvajõududele üle antud, kuid oleks enneaegne väita, et Su-34 on täielikult tootmises. Mõni aasta tagasi saatis õhujõudude ülemjuhatuse komisjon kaitseministrile raporti, milles kurtis, et kõigil üle antud Su-34-del on olulisi defekte, mis ei lase lennukit täie efektiivsusega kasutada. Veelgi enam, teatati, et igal lennukil on oma eripäraseid probleeme. Raportis öeldi, et Su-34 kritiseerivad meeskonnad, kes on sunnitud igal lennul defektidega võitlema. Kõige hullem oli asi radari ja navigatsioonisüsteemidega.
Su-34
Mitu kuud enne Punase väljaku paraadi teatati, et ülelennu tipphetk on „võrdset mitte omav“ viienda põlvkonna hävitaja PAK FA ehk T-50 - „arenenud lendav rindeaviatsiooni süsteem“. Lõpuks kõrvaldati T-50 siiski ülelennu programmist, mis viitab sellele, et relvajõududel on selle töökindluse osas kahtlusi. Kogu võtmetähtsusega informatsioon lennuki ehituse kohta on salastatud. Õhujõudude ülem Viktor Bondarev ennustas 2012. aasta juulis, et 14 esimest toodetud lennukit antakse õhujõududele üle 2013. aastal ning suuremahuline seeriatootmine algab 2015. aastal. Lennuk on aga endiselt katsetusfaasis, olemas on viis lendavat prototüüpi ning ühtki pole veel lastud välikatsetustele. Kaitseministeeriumi esindajad on teatanud, et nüüd toodetakse ainult 12 hävitajat T-50 plaanitud 52 asemel. Eksperdid usuvad, et lisaks puhtalt finantsmuredele on selle põhjus rahulolematus lennuki „ajutiste“ mootorite sooritusvõimega, nii et kui T-50 kunagi teenistusse võetakse, siis mitte varem kui 2020.
PAK FA ehk T-50

Copyright (c) 2015. RFE/RL, Inc. Reprinted with the permission of Radio Free Europe/Radio Liberty, 1201 Connecticut Ave NW, Ste 400, Washington DC 20036.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid