Üks minu autos olnud tüdruk vajas esialgu operatsiooni, aga ta taastus sellest ruttu. Tegemist oli põrutusega ja turvavöö-kahjustustega. Minagi lonkasin ainult ühe aasta. Neli aastat pärast õnnetust sain hakata jälle trenni tegema ja praegu käivad valud vaid mõned korrad aastas.

Olin tollal noor, ega osanud öös selliseid asju oodata. Ise ma alkoholi tarvitanuna rooli ei istunud, aga oma külas julgesin küll istuda autosse, kus juht oli mõne õlle joonud. Pärast seda tekkis nulltolerants ja enam kunagi pole tekkinud mõtetki, et mis see üks siider ikka paha teeb.

Sellest ajast olen alati teinud kõik endast oleneva, et minu seltskonnas ei istuks rooli ükski inimene, kes on eelnevalt alkoholi tarvitanud. Siiani on see õnnestunud ja ilmselt õnnestub ka edaspidi.

Arst ütles, et olen õnnelik, et ma ratastoolis pole – saadud põrutuste ja nihestuste tõttu pole see endiselt välistatud, et kunagi sinna satun, aga töötan selle nimel, et nii ei juhtuks.

Tahan sind tänada, Toomas, et sa meid surnuks ei sõitnud. Elame edasi, aga maailmavaade on muutunud. Loodetavasti õppisid sinagi piisavalt, ega ole enam purjus peaga rooli istunud. Tean, et see traagiline kord ei olnud sul esimene.

Esimestel aastatel pärast õnnetust, kui mul oli valus käia, valus istuda ja valus tõusta, siis mõtlesin küll, et kui peaksin sind ükskord veel nägema, siis... Nüüdseks aga loodan, et oled mõistuse pähe võtnud, ega ohusta enam teisi inimesi. Jõudu ja jaksu sulle ning puhast südametunnistust.