Sven Začek on laialdaselt tuntud kui üks Eesti tugevamatest loodusfotograafidest. 2012. aasta juunis avaldas National Geographic tema pildid händkakust ja nii sai Začekist ka esimene eestlane, kelle fotoseeria maailma ühe tunnustatuima loodusfotograafia toimetusega ajakirja veergudel globaalse auditooriumi ette jõudis.

Viimastel aastatel on Začek aina enam teinud ka maastikupilte, seda suuresti droonide abiga. Täna ilmus aga mehe Facebooki lehele pildid põlengust tema kodus koos kurvastava tekstiga toimunust. Ehk tekitab juhtum teistes ettevaatust. Avaldame Začeki tekstist väljavõtte.

„Kirjutan seda postitust ühe naerva ja teise nutva silmaga. Esmaspäeva öösel külastasid minu peret ühekorraga Õnnetus ja Õnn. Õnnetus asus minu drooni akude kallale, mis olid pakitud kotti ja ootasid järgmise päeva lendu. Üks neist ilmselt purunes ja hakkas levitama tohutut kuumust ja tossu. Just sel silmapilgul astus meie uksest sisse Õnn ja äratas mind üles. Loetud sekundite jooksul haarasime abikaasaga lapsed ja olime juba õues. Vastas elavad ja alumised naabrid said ka trepikoja kaudu välja, kuid viimasel korrusel olevad inimesed mitte, sest tossu oli liiga palju. Päästeamet saabus kaheksa minuti pärast ja aitas teised redeliga rõdudelt alla. Kõik pääsesid tervelt ja ilma igasuguste tervislike kahjustusteta. Õnn oli võitnud.

Järgnevad pildid illustreerivad Õnnetuse kätetööd. Kogu korter on hävinud, sest tohutu kuumuse toimel hakkasid ümbritevad esemed sulama ja levitama musta suitsu. Kõik toad ja seinad on mustad. Peamiselt olid nendeks esemeteks mind ustavalt teeninud Nikoni fototehnika, mis asus akude koti kõrval fotokottides. Fotokotid on justkui õhku haihtunud, neist pole märkigi. Objektiivid ja kaamerad on kokku sulanud. Kogu arvutustehnika on läinud. Sisuliselt on minu fototehnika nüüd minu korteri seintel ja lagedes. Õnn jõudis aga korraks inimeste päästmise juurest ka minu kontorinurgast läbi astuda ja vaatamata sellele, et Õnnetus sai jagu minu kõigist dubleeritud fotodega kõvaketastest, ei jätkunud tal võimu minu peaarhiivi hävitamiseks. Raamatukogu hävis aga täielikult. Raske südamega lisan siia foto hetkest, mil rusude seest leidsin oma esimese raamatu.

Tahan tänada ka neid paljusid väga lähedasi ja natuke kaugemaid, aga sama abivalmeid inimesi, kes on võtnud oma elust aja, et helistada ja meid nõu ning jõuga aidata. Pakutud on ka rahalist abi ja kindlasti on ka siin palju inimesi, kes seda teha soovivad. Minu palve on selline, et ärge tehke meie heaks kogumiskontot. Aidata saab hea sõnaga või kui kellelgi on olnud soov tellida oma seinale mõni minu tehtud foto, millele nüüd lisandus abistamissoov, siis on abi teretulnud, kuna niimoodi saab abistaja ka midagi abi eest vastu.

Suur tänu kõigile!“