Lugeja: jäin sõbrast ilma, sest lapse saamine muutis ta tujukaks nahaaliks
Halleluuja – järjekordne normaalne sõber oli maamunalt pühitud ja asemele olin saanud mingi frigiidse kanaema.
Eks meie poeskäigud olid meeleolukad ka: mina kiigutasin õues kõvade miinuskraadide käes lapsevankrit, sel ajal kui sõber poes rahumeeli head-paremat valis. Välja saabudes anti mulle käe otsa kümnekilone poekott ning jalutuskäik paari kilomeetri kaugusel asuvasse koju võis alata. Pooletunnise poe ees ootamise peale olid varbad muidugi ära külmunud, kuid see pisiasi ei häirinud sõpra – tema tahtis veel koduukse ees ka pikalt lobiseda, enne tuppa sooja minemist.
Lapsega kodus istumine mõjus naise psüühikale nii laastavalt, et ta hakkas igal sammul omale kolle ette kujutama. Pidin iga tema plaani peale plaksutama ja selle kaasa tegema. Kui mul juhtusid omad ettevõtmised olema, siis sain kõva peapesu ja noomituse halb sõber olemise eest.
Püüdsin iga kord endale meenutada, milline inimene oli sõber enne tanu alla saamist ja lapse sündimist. Temaga oli normaalne aega veeta ning ta ei teinud igast pisiasjast maailma suurimat skandaali. Lõpuks ma väsisin nende normaalsushetkede meenutamisest ja loobusin suhtlemisest. Mul on ka oma väärikus ja kellegi poekoti tassija ja toidupoe ees lõpmatuseni ootaja ma küll enam olla ei soovi.
Päris raske oli sõprusest loobuda, kuna see oli kestnud üle kuue aasta, aga nagu öeldakse: iga hea asi saab kord otsa. Nii lõppes üks hea sõpruski, kuna inimene muutus vastuvõetamatuks.
Olen tihti mõelnud, et võiks leida oma ellu mõne uue toreda sõbra. Pahatihti aga ei teki head klappi ja teineteisemõistmist – on mingi vegeteerimine ja sõpruse imiteerimine – reaalselt vaatan kogu aeg kella, millal juba minema saaks, oma toimetusi tegema. Seda peegeldavad Facebooki pildidki, kus lapsena ümbritseb meid lademetes sõpru, aga kolmekümnendateks eluaastateks on inimene juba päris üksi jäänud.
