Miks peab igal aastal tootma juurde suures koguses kassipoegi, keda siis kuhugi panna pole? Mõned leiavad kodu, mõned jäävad kuhugi pendeldama, mõned "lähevad merekooli" ja mõned visatakse minema. Just nimelt: visatakse ära nagu prügi.

Eelmine nädal oli juhus, kui käisime pärast pööningu koristamist sodi prügimäele viimas ja sealne töötaja näitas väikest karvakera, kes tal truult süles magas. Kass oli eelmisel päeval sinna toodud, sodi sisse peidetuna. See kiisu õnneks leidis endale kodu – selle sama töötaja sõber oli valmis talle seda pakkuma.

Mul on ka endal kaks kassi. Nad on tõesti armsad loomad ja head stressimaandajad. Mõlemad nurrumasinad on emased. Aga mina ei pea jagama kuulutusi, et "ära anda kiisud", "kiisud otsivad kodu" jne. Sest need kaks tegelast käisid lõikusel juba enne oma aastast sünnipäeva.

Mõlemad kassid on võetud väikeste tegelastena, üks tänavalt ja teist parseldasid joodikud. Mõlemale tuli lisaks lõikusele teha ka parasiiditõrjed ja muud vajalikud protseduurid, aga nüüd on nad väga õnnelikud kiisud.

Selline kassitootmine peab lõppema. Kui inimene ei suuda hoida oma kassi toas, siis teine variant on lõikus. See ei ole ehk jah kõige odavam lõbu, aga see investeering on ühekordne ja tasub ennast kindlasti ära. Meil ei ole vaja toota lõpmatuseni neid krantsitõugu kasse. Tõukassidega on teine teema, aga ega nemad üldjuhul vabalt väljas ei siiberda ka ega naabri Miisuga poegi ei saa.

Kassiomanikud, olge vastutustundlikud – kui võtate kassi, siis hoolitsege, et temast ei saaks kassivabrik! Ja veel: enne kassi majja toomist olge kindlad, et suudate ja tahate endale sellise kohustuse võtta.

Pärast kevadist ja suvist kassipoegade uputust hakkab sügisel tavaliselt levima info, et "leitud kass, suvilate rajoonist..."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid