Lugeja: millisest Eestist ma unistan?
Armastan oma kodumaad. Viimasel ajal tunnen aga ebamugavust, ängi, muret oma kodumaa pärast. Olen palju mõelnud, kui lihtne oleks võtta kätte ja minna mujale tööle, elama. Ei suuda. Liiga kallis on mulle mu riik, minu Eesti. Kuid milline Eesti?
Mida rohkem hakkasin sellele mõtlema, seda enam taipasin, et armastan oma esivanemate Eestit, mille põhjaliku kuvandi lõid mulle vanavanemad. Aga ka okupatsiooniaegset Eestit, kus igatseti oma vabadust tagasi, hoiti kokku, austati oma pärandit, sest unistus vabast Eestist oli alles.
Saavutasime vabaduse 90ndatel, kuid meie Wabariigi Valge Laev on hakanud kreeni vajuma. Raha kokku kraapides oleme ära unustanud vastutuse, mis kaasneb vabadusega. Kadunud on elementaarsed viisakusreeglid ja käitumisnormid - kõik on lubatud.
Meie esindajad Riigikogus on läinud oma poliitilisele teekonnale suuresti lähtudes isiklikest huvidest, mitte Eesti omadest. Ei suudeta võtta vastu tegevusplaane, mis oleksid pikas perspektiivis rahvale kasulikud, vaid tahetakse tulemusi kohe ja siis viiakse läbi maksutõuse ja raisatakse eurorahasid. Bürokraatiat ja mõttetuid ametikohti on lämmatavalt palju.
Omavahel suheldakse ebaviisakalt, tööalane professionaalsus on madal. Piinlik on vaadata näiteks Riigikogu infotunde...
Tulles Toompea "pilvedest" alla rahva sekka, näen ma mahamüüdud Eestit: lõbujanulist linnarahvast, masendunud lihtrahvast, kiiret rikastumist ootavat ettevõtjat, kodumaale maha jäänud lapsi, keda kasvatavad vanavanemad või üksikemad-isad, põllumeest, kellel on piinlik oma kodu kohta "talu" öelda.
Minu rahvas on maha surutud. Ühel pool on näiline rikkus, mis seisab laenude najal, luues justkui illusiooni heast elust. Teisel pool on vaesus, kus antakse pisikese almuse eest ära viimanegi eneseväärikus.
Meil on puudu headest juhtidest. Kui meie ettevõtjad suudaksid loobuda osakesestki kokkukraabitud kasumist ja investeerida seda oma töötajatesse – anda neile kindlustunnet ja vabadust, toetada nende pereelu – siis sünniks rohkem lapsi ja oleks vähem tööstressi. Elu oleks inimväärsem ja perspektiivikam. Seadused peaksid toetama lihtinimest, mitte niigi tugevamat poolt ehk tööandjat.
Ettevõtjate "röövpüügi" ehedaimaks näiteks on massiline Rootsi, Soome, Venemaa ja teiste riikide ettevõtete sissetung. Peenemalt nimetatakse neid globaalklientideks ja investoriteks, sisuliselt aga oleme me lihtsalt odav tööjõud. Palju väärt ettevõtteid on maha müüdud. Seda on teinud omanikud oma hetkelisele heaolule mõeldes.
Ei ole kaugel päev, mil me enam ei söö Eesti sealiha ega leiba, ega loputa seda alla meie enda lehmapiimaga. Välismaine pressib peale ja kodumaine hääbub. Ometi suudaksime me ju palju enamat? Oleme töökas, kultuurne, haritud, ideedest pakatav rahvas.
Unistan Eestist, kus meie toit oleks kodumaine, lapsed ei oleks materialistid, vaid huvituksid elust laiemalt, kultuursemalt. Unistan Eestist, mis toodaks haritlasi ja isamaalisust, kus hinnatakse aususe ja solidaarsuse tähtsust, investeeritakse põllumajandusse, abistatakse eelisjärjekorras kodumaa hädasolijaid, kus töökus saaks õiglaselt premeeritud ja seadused oleks reguleeritud ning järgitavad, mitte aluseks korruptsioonile.
Soovin Eestit, kus Eesti naine saaks julgelt olla ema ja abikaasa. Eestit, kus Eesti mees ei karda sõjaväkke minna, saabub pereinimesena töölt koju hiljemalt kell kuus õhtul ja jaksab veeta aega perega, ega pea sirvima poole ööni töökuulutusi, lootes, et mujal saab parem olema.
Meie rahvas vajab muutusi, mis viiks meie elu edasi ja ehitaks hea vundamendi paremale Eestile. Igaüks võiks võtta hetke ja vaadata endasse. Andke hinnang oma tegevusele, rollile siin ühiskonnas. Leidke inspiratsiooni olla parem kodanik, parem riigimees, parem abikaasa ja lapsevanem!
