Põgenik Zahia: Euroopasse küll ei taha! Meie elame siin koos loomadega ja tahame nii ka edasi elada
"Me läheksime kohe tagasi koju tagasi, kui oleks võimalik," kirjeldab daam, kes ilmselgelt on siin külas autoriteet. Noormehed, kes end vägisi kaamera ette suruvad, ei sega end ta jutule vahele, vaid kuulavad huviga.
"Kas sa armastad oma kodumaad?" küsib naine hoopis meilt ning saanud vastuseks, et ikka, ütlebki, et miks see peaks siis tema puhul teistmoodi olema. Ikka Süüriasse tagasi, kohe kui võimalik! Uudiseid kodukandist jälgitakse murelikult ning sinna jäänud sugulastele helistatakse ikka aeg-ajalt, et kontrollida, kas nad elus on.
Kuigi lapsed käivad Liibanonis koolis, siis ega tegelikult koolihariduses suurt mõtet siin ei nähta. Eks kogu olemise või ka elamise loogika on teine kui meil: põllul töötamiseks ei ole ju kooliharidust vaja! Ka on Zahia ja ka teised põgenikud õige leplikud: nad teavad, et sõda Süürias ei lõpe niipea ning nad on tegelikult täiesti valmis aastakümnete pikkuseks elamiseks just nii, nagu nad praegu elavad. "Elame, sest surra ei saa. Elame siin ja ootame kasvõi oma surma."
Suurlinna või veel vähem, Euroopasse, ei tahaks nad tulla. Isegi siis, kui õpetataks selgeks keel ja see, kuidas elada ja hakkama saada.
"Ei tahaks. Saad aru, eks meie oleme ka nagu..." ta otsib veidi õiget sõna. "Kariloomad! Kariloomad," kordab ta valjult, kui on selle leidnud. "Me oleme koos loomadega üles kasvanud ja tahame ka nii elada. Meil ei ole vaja minna kuskile ilusasse kohta, meile meeldib see, kuidas me elame."
Kui me põgenikelaagrist lahkuma sätime, toob ta meile kaasa taldrikutäie värskeid punaseid ploome. Naeratab lahkelt ja soovib meile ilusat kojujõudmist.
