Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam:

Minu arvates ei saa neid juhtumeid poliitiliselt päriselt kõrvutada, kuna Omari puhul polnud ette aimata, et põgenike probleem muutub nii dramaatiliseks ja haarab kõiki Euroopa Liidu liikmeid. Eesti on olnud väga konservatiivne pagulaste sisselubamisel ja selline suhtumine on olnud üldjuhul põhjendatud. Oleme väike rahvus, kes on palju enam haavatav eri kultuurist pärit immigrantide suhtes kui näiteks Saksamaa või Suurbritannia. Lisaks lasub meil Nõukogude aja migrantide integreerimise koorem, mida Vene valitsuse poliitika on tõsiselt raskendanud.

Seega võib meie valitsuste käitumisest aru saada stiilis: võimalikult vältida pretsedentide loomist.
Ometi on probleemil moraalne tahk. Omari juhtumis on see olemas. Siin näen põhjust erandi tegemiseks. Inimesed, kes on meie sõdureid abistanud karmides oludes ja kelle elud on selgelt ohustatud pärast Talibani-vastase koalitsiooni lahkumist, pälvivad võimalust meie maal varjupaika saada.

Samasse kategooriasse liigitaksin Iraani vastupanuliikumise esindajad, kellest 2500 on surutud juba mitu aastat Bagdadi lähistel oleva endise USA Liberty baasi kitsastesse oludesse. USA väed ning ÜRO andsid neile aastast 2003 kaitsealuste isikute staatuse, Euroopa Parlament on nende kaitseks mitmel korral välja astunud, nende taust on põhjalikult kontrollitud ning liikumine orienteerub rahumeelsele võimuvahetusele Iraanis. Iraagi julgeolekuüksuste mitu korda ettevõetud rünnakute tagajärjel on kümned relvastamata inimesed surma saanud, sajad haavatud, ülejäänute seisund on ebainimlik oludes, kus Teherani survel (kes himustab sellise opositsiooni esindajaid iga hinna eest likvideerida) püütakse nende elu teha nii talumatuks kui võimalik.

Kümnete tuhandete igasuguse taustaga pagulaste foonile oleks tühiasi need 2500 inimest Euroopa Liidu ning USA vahel ära jagada, et nende elu päästa. Mõned aastad tagasi pöördusid Iraani Rahvusliku Vastupanunõukogu esindajad Eesti siseministeeriumi jt asutuste poole ettepanekuga võimaldada kümnekonnal haavatud isikul, kes koha peal ei saa vajalikku ravi, tulla ajutiselt Eestisse end ravima, kusjuures kõik kulud lubasid nad ise kinni maksta. Aitasin sellele omalt poolt kui Euroopa Parlamendi Vaba Iraani Sõprade ühenduse liige kaasa, kuid kõik taotlused jooksid liiva. Mitmed kõnealustest isikutest on vahepeal surnud.

Riigikogu väliskomisjoni liige Hannes Hanso: 

Paar aastat tagasi arvasin, et kui inimestel on Eesti riigi ees teeneid - nagu näiteks tõlk Omari osas - ja nende elu on seetõttu ohtu sattunud, peaks loomulikult Eesti riik võtma vastutuse ka laiemalt oma tegevuse eest ning tulema kasvõi ajutiselt vastu. Kindlasti on Afganistanis veel inimesi, kes on taolises olukorras nagu tõlk Omar, kuid selle konkreetse näite sõnumiks on, et me peame õppima laiemalt vastutama asjade ja protsesside eest, milles osaleme.

Praeguse pagulasteema debattides on küsitud, kas me vastutame riigina maailmaasjade eest või mitte. Kindlasti peaksime mingis ulatuses vastutama. Paljud teised riigid, näiteks Suurbritannia, Holland ja USA andsid suurema osa oma vägede välja tuues päris paljudele inimestele võimaluse liikuda turvalisuse eesmärkidel nendesse riikidesse. Eesti seda ei teinud. Meil on siin arenguruumi.

Tõlk Omari kaasuse puhul tuleb lähtuda individuaalsest olukorrast: milline on tema olukord praegu. Ka statistika näitab, et kõiki asüülitaotlusi rahuldada pole põhjust. Kui me riigina oleme valmis sekkuma maailmakonfliktidesse, siis sellega kaasnevad peale sõjalise vastutuse võtmise ka teised valdkonnad nagu arenguabi andmine, võimalik et ka vajadusel inimestele turvalisuse garanteerimine emigreerumise näol. Me oleme siiamaani üheülbaliselt käsitlenud asju. Lubasime Iraaki toetada ka pärast Iraagist lahkumist nii humanitaar- kui arenguvaldkonnas. Täna on olukord, kus minu meelest seda piisavas ulatuses ei tehta. Kui Afganistani puhul saime sõjaliselt sekkuda, siis on õige ka arenguabi valdkonda panustada. Neid vigu on ennegi tehtud: on saavutatud riigis mingi olukord ja seejärel riik hüljatud. Kas see on õige ja jätkusuutlik ja viib meid eesmärgile lähemale ehk siis turvalisuse tekitamisele eri maailmaosades, siis selline lähenemine seda kindlasti ei tee.

Kui kaks aastat tagasi ütles Hannes Hanso, et tõlk Omarile asüüli andmine võrduks ebaedu tunnistamisega Afganistanis, siis kaks aastat hiljem kommenteeris ta seda järgmiselt:

Kui toona asju kokku pakiti Afganistanis, siis tõesti selles olukorras oli tegemist poliitilise otsusega. Kui me ise ka mööname, et jätame riigi ohtlikusse olukorda pärast sõda, tekib küsimus, kas meie riik saavutas edu või mitte. Afganistani puhul teame, et need probleemid on üleval vähemalt samamoodi nagu need olid toona: narkokaubandus, äärmuslus, oopiumikasvandus. Kurb on vaadata, et Taliban kui jõud ei ole kuskile kadunud ja nüüd me räägime Afganistanis nii Al Qaedast kui ka ISISest.

MTÜ Eesti Pagulasabi keskuse juhataja Eero Janson:

Riigi käitumise seisukohast näen vastuolu, aga õiguslikus faasis on kõigil õigus varjupaika taotleda. Omari puhul oli taust see, et Karzai (2013. aasta aprillis käis Afganistani tollane president Hamid Karzai esmakordselt Eestis) oli käinud just Eestis ja et kõigi Eesti sõjaväelastega koostööd teinud tõlkide ohutus tagatakse Afganistani riigi poolt. Põhimõtteliselt oleks viisa andmine Omarile pannud kahtluse alla need sõnad. Nii on seda selgitatud näiteks riigikantselei poolt.

Kogu Omari teema oli puhtalt poliitiline otsus. Sisuliselt sai riik väga lihtsasti pugeda selle põhjenduse taha, et kuna varjupaika saab taotleda ainult Eestist, siis Omar ei taotlenud kunagi varjupaika, sest ta ei jõudnud kunagi Eestisse ja teiseks põhjenduseks oli, et tegelikult kõik tõlgid Eesti kontingendilt olid hoopis Suurbritannia palgal. Need on asjad, mida retooriliselt kasutati. Tõenäoliselt kardeti ka seda, et see ei jääks üheks ainsaks, et neid tõlke tuleb veel: ei tahetud pretsedenti luua. Tema aitamine oleks tähendanud seda, et oleks antud viisa Eestisse reisimiseks ja siin ta oleks esitanud varjupaigataotluse.

Kui inimene on ohus ja on ka seotud Eesti inimestega oli see halb pretsendent, et mitte kuidagi teda ei aidata.

Kui Omar selle teema praegu uuesti sellisel tasandil üles võtaks, siis praegu oleks seda kindlasti raskem põhjendada. Kogu poliitiline olukord oli tol hetkel nii teistsugune. Praegu elab ta Indias, käib ülikoolis, tema elu ei ole ohus ja tal ei ole vajadust rahvusvahelise kaitse järele. Mil määral ta otseselt hetkel kvalifitseerub nendele pagulasstaatuse tingimustele, see on omaette küsimus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid