Delfi lugeja kurdab: suitsetaja eiras Pärnu rannas minu ja laste palvet sigaret ära kustutada

Alles see oli kui Tervise Arengu Instituut alustas passiivse suitsetamise vastast kampaaniat. Ma olen ikka mõelnud, et kuivõrd edukad on kõik need teadlikust tõstvad, harivad ja hoiatavad üritused, mida riik rahva teavitamiseks korraldab. Märt Avandi ja Ott Sepa ülivahva tunamullune klipp purjuspäi ujumise vastu tekitas elevust, aga kas ka tulemust?

Nüüd on passiivse suitsetamise kampaania algusest möödunud ligi kuu ja …?

Käisime täna lastega Pärnu rannas, leidsime suhteliselt väherahvastatud nurga. Lastele on meri ja rand suureks rõõmuks, midagi erilist, mida iga päev nautida ei saa. Peagi saabusid meie kõrvale mees ja naine, kes sättisid end meie külje alla, kuigi ruumi oli ümber küll. Teadagi, kui tahta kahekesi koos ujuma minna, siis oleks ju kena jätta oma riided-kotid kellegi naabrusesse. Ning ilmselt pole usaldusväärsemaid „valvureid“ kui väikeste lastega seltskond. Peagi tuli paarike ujumast tagasi ning mees pani endale pläru ette. Otse meie kõrval. Probleemitult.

Palusin tal mitte suitsetada ja arvestada kõrval olevate väikeste lastega. Tulutult. Siis viitasin paarikümne meetri kaugusel riietuskabiinide kohal kõrguvale suurele sildile, mis keelab rannas suitsetamise. Ei mingit mõju. Nelja last ja kahte täiskasvanut lihtsalt ignoreeriti.

Meie soov mitte olla passiivsed suitsetajad ei tähendanud neile kahele mitte midagi. Mis võimalused on sotsiaalkampaaniatel tõeliselt teavitamist vajavate sihtrühmadeni jõuda? Meie võimalus oli lahkuda.