Kui ma selle peale naersin, et noorhärra arvab mind lollidemaal elavat, siis pakkus tagant otsa sõitnud juht välja, et ma võiksin oma autoga tagurdada tema autoni, et siis vaadata, kas see plekimõlk ikka sai olla tema auto poolt tekitatud. Sellise kavala nõksu nägin õnneks kohe läbi. Kui ma oleksin olnud nii naiivne, et oleksin oma autoga tema auto juurde tagurdanud, siis ta oleks kohe väitnud, et hoopis mina tagurdasin talle otsa ja olen ise süüdi.

Kuna selline keerutamine ja oma süü mitte tunnistamine vihastas mind tõsiselt, olin juba haaramas telefoni järele, et politseid kohale kutsuda. Kuid nagu vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt sain telefoni kätte võtta, kui juhuslikult sõitis politseiauto meist mööda. Politseinikud peatusid ja küsisid, kas on abi vaja. Teatasin siis neile, et tagant otsa sõitnud auto juht ei taha tunnistada oma süüd ja otsib võimalusi vastutusest pääseda.

Selle peale muidugi too süüdlane teatas, et tema on jah süüdi ja valmis kindlustuse paberitele alla kirjutama. Politsei kontrollis veel meie mõlema joovet ja kuna see oli korras, siis küsiti, kas saame ise hakkama. Kuna meil puudusid kindlustuse paberid, siis andsid politseinikud meile kindlustuse blanketid ja soovitasid sõita lähedal olevasse Statoili ja seal paberid ära täita.

Leian, et seadus võiks tõesti olla selline, et iga väikese juhtumi puhul ei peaks politseid kutsuma, vaid seda võiksid lahendada kindlustuse esindajad. Kuid ikka jääb õhku võimalus, et süüdlane eitab oma süüd ja vaidleb vastu. Alati leidub neid juhte, kes isegi ilmsete liiklusrikkumiste puhul ei taha oma süüd tunnistada ja püüavad lihtsameelseid inimesi eksitada. Nende ohjamiseks peab ikka tulema politsei sündmuskohale ja juhtumile oma hinnangu andma.

Hea lugeja, anna teada, kuidas on lahenenud sinu plekimõlkimised liikluses?