Lugeja: Eesti varjupaigasüsteem vajab kindlasti parandamist
Hiljuti käis uudistest läbi, et riik kulutab iga varjupaigataotleja kohta mitte tuhandeid, nagu mõned poliitikud väidavad, vaid 320 eurot kuus. See on paljude inimeste jaoks kindlasti suur summa, aga ilmselt mitte piisav, et tagada varjupaigasüsteemi korralik toimimine.
Vao külas asuva varjupaigataotlejate majutuskeskusega seotud probleemid, mis on saanud nüüd tänu meediale nähtavaks kogu rahvale, näitavad ju selgelt, et Eesti ei saa täna hästi hakkama isegi nende varjupaigataotlejatega, kes on juba esitanud taotluse varjupaiga saamiseks meie riigile.
Keskuse jaoks renoveeritud maja näeb küll välja päris kena, aga on jõhkralt ülerahvastatud. Nähtavasti ei ole mõeldud kuigi palju ka selle peale, millega sinna paigutatud inimesed päevad läbi tegelema peaksid. Puudulik on varjupaigataotlejate laste sotsialiseerumine ja neile koolihariduse saamise korraldamine.
Õiguskaitseorganid ja vastutavad isikud peaksid reageerima väga tõsiselt meedias ilmunud teadetele juba toimunud seksuaalkuritegudest ja perevägivallast. Kui varjupaigataotlejad tahavad saada Eestilt varjupaika, siis peavad nad mõistma, et Eestis kehtivad Eesti seadused. Neil ei tohi lasta tekkida mingil karistamatuse tundel.
On küll räägitud sellest, et Eestil on veel võimalik vältida mitmetes teistes Euroopa riikides meile võõrastest kultuuriruumidest tulnud varjupaigataotlejate vastuvõtmisel tehtud vigu, aga Vao majutuskeskuse puhul paistavad olevat esindatud kõik tüüpvead: 1. inimeste liigne koondamine ühte kohta; 2. ei ole organiseeritud piisavalt tegevust; 3. laste puudulik sotsialiseerumine ja haridusteede katkemine; 4. naistevastane vägivald, millele jäetakse reageerimata; 5. kohaliku kogukonna murede ignoreerimine.
Nii see kindlasti edasi minna ei või. Olenemata sellest, kas Eesti hakkab kvoodipagulasi vastu võtma või mitte, peab riik asuma tõsiselt tegelema varjupaigasüsteemi parandamisega. See tähendab, et selle jaoks tuleb eraldada ka rohkem vahendeid, mis võimaldaksid ehitada üles korraliku varjupaigasüsteemi, sealhulgas tugispetsialistide palkamise näol.
Värskelt renoveeritud majadest palju olulisem on see töö, mida teevad nende inimestega inimesed. Ei saa jääda lootma selle peale, et riigi töö teevad tasuta ära vabatahtlikud. See kõik vajab valitsuse poolt tõsist tähelepanu, ja ka raha.
Teiste riikide vigadest õppimine peaks olema mitte üksnes poliitikute suus kõlav loosung, vaid tegelik praktika, aga praegu ei paista küll kusagilt välja, et seda Eestis antud küsimuses tehtud oleks. Käes on viimane aeg see viga parandada.
