Eestlased jätkavad enamasti gümnaasiumis, aga mitte-eestlased lähevad sagedamini kutsekooli. Sealjuures valitakse kutsekooli keelereformi tõttu rohkem, sest gümnaasiumist loobuvad need, kes kahtlevad oma eesti keele oskuses.

Tallinna ülikooli vanemteadur Jelena Helemäe rõhutab aruandes, et üleminek eesti keelele pidanuks algama lasteaiast, ent valiti hoopiski vastupidine tee: ots tehti lahti kõrghariduses. Keelereform pidanuks venekeelsed noored Eestis konkurentsivõimelisemaks muutma, aga on juhtunud sisuliselt vastupidine, keeleõppele rõhumine on kiskunud akadeemilisi tulemusi alla. See aga piirab vene noorte valikuid, mistõttu tekib eneseteostamisele piltlikult öeldes klaaslagi.

Ka vene noorte seas toimub kihistumine, sest varakult kutsekooli minek vähendab hea eesti keele oskuse saavutamise võimalust. Sealt on Eesti haridussüsteemis edasi minna juba päris keeruline.

Eestis on seega juba kaks lõimumises pettunud (või „kadunud”) põlvkonda: noored, kes on kooli lõpetanud iseseisvusajal, ja nende vanemad, kes astusid ellu 1980-ndatel. „Viimased uuringud kõnelevad selle poolt, et ka praegu venekeelsetes gümnaasiumides õppivad noored, kes isiklikult kogevad ühiskondliku kokkuleppe puudumisest tulenevaid probleeme ja vastuolusid eestikeelsele õppele üleviimisel, vaevalt et suudavad pettumuste nõiaringist läbi murda,” kirjutab Helemäe.