"Tahan Teid hoiatada ebanormaalsete, haigete inimeste eest, kes passivad metsas üksikuid naisi. Keegi ei arvaks ealeski, et päise päeva ajal võid jooksurajal, kus liigub teisigi inimesi, sattuda rünnaku ohvriks. Kuid täpselt nii minuga täna juhtus," kirjutas noor neiu.

"Läksin Rahumäe kalmistu taga olevale rajale jooksma, muidugi kuulasin ma muusikat, kui ühtäkki kuulen metalset kolinat (nagu võtmed koliseks). Vaatasin selja taha ja mu hirmsaim õudusunenägu sai teoks. Sellel mehel oli haiglaslik pilk, tal jooksis suust peaaegu et ila. Tal olid käerauad!"

"Ma lootsin veel viimase hetkeni, et ta lihtsalt möödub, kuni ta tuli mulle kallale. Me rüselesime maas pool minutit, minut, seda aega on raske hinnata. Ta ütles mulle: "Rahune, rahune, rahune." Mõtlesin, et mis mõttes ma rahunen. Kui ma nüüd alla annan, siis leian ennast käeraudadega aheldatult kuskilt uberikust," rääkis ta oma mõtetest.

"Tagusin teda jalgadega näkku, tõmbasin teda juustest. Tahtsin ainult tervelt koju saada. Viimane löök vastu lõugu viis ta tasakaalust välja, ja ta kukkus. Ajasin ennast kiiruga püsti, rebisin end ta haardest lahti ja tegin vist oma elu kiireima jooksu tagasi, kuni nägin teisi inimesi."

"Minul vedas, kuid keegi ei tea, kui palju noori naisi on tema ohvriks langenud. Palun ärge käige üksi metsaradadel jooksmas, isegi mitte päeval, sest iial ei tea, millised haiged inimesed ringi liiguvad!"

Vaata, milline näeb välja mets Rahumäe kalmistu taga:

Rünnakust tuleks teatada võimalikult kiirest

Põhja prefektuuri pressiesindaja Helen Uldrich ütles Delfile, et neiu helistas pärastlõunal ka hädaabinumbril 112, kuid alles paar tundi hiljem, kui ta juba kodus oli. Ta rääkis politseile ära sama loo ja väga detailselt, kuid tal soovitati ka jaoskonda avaldus teha. Sündmuskohale mitu tundi hiljem patrulli saatmine ei tundunud politseile põhjendatud.

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude teenistuse vanem Rait Pikaro sõnul tuleks alati sellistes olukordades võimalikult kiiresti politseid teavitada, nii on suurem tõenäosus ründaja kiiresti tabada. Samas nendib mees, et olenevalt olukorrast ei pruugi alati olla võimalust kõnet teha, mistõttu on teinekord ka mõistetav, et selline info võib laekuda hiljem.

"Sarnasesse ohtu sattumisel tuleks võimalikult kiiresti turvalisse kohta joosta, enda olukorrale tähelepanu juhtida, möödakäijate abi paluda ning politseisse helistada. Olenemata situatsioonist ning inimese füüsilisest valmisolekust ja oskustest ei soovitaks esmajärjekorras ründajale vastu hakata, sest kunagi ei tea ette, milliseid vahendeid või relvi kurjategija võib kasutada," lausus Pikaro.

"Kui aga olukord nõuab elu kaitsmist, tasub ohu tõrjumiseks kasutada mistahes käepäraseid vahendeid, mis hetkel käeulatuses (olgu selleks siis puuoks, võtmekimp vms) ning alati peaks arvestama sellega, et kaitsmisel tuleb lähtuda n-ö jõu kasutamise proportsioonist ehk mitte ise põhjendamatult teisele poolele eluohtlikke kehavigastusi tekitada. Kõik oleneb väga palju olukorrast ning reaalset ohtu ja vajadust silmas pidades," sõnas Pikaro.

"Kui inimene kannab enda turvalisuse kaitsemiseks kaasas lubatud enesekaitsevahendeid (nt pipragaas, mida täiskasvanu endale kauplusest soetada saab), siis tuleb selle kasutamine endale selgeks teha ning kaitsevahendit oskuslikult käsitleda. Vastasel juhul võib oskamatusest sellega endale hoopis viga teha," hoiatas politseinik.

"Julgustan kõiki alati enda kahlustest kellegi tegutsemise osas, mis võib kujutada ohtu teistele inimestele, teada andma, kuna iga selline infokild on vajalik selleks, et takistada kuritegude toimepanemist ning kaitsta inimeste turvatunnet," ütles Pikaro.