Maksutõusude põhjuseks on, et järgmise nelja aasta jooksul sööb sotsiaal- ja tervishoiukulude kasv ära 2/3 tulude kasvust. Suurim kuluallikas on sealjuures pensionisüsteem, mille kulud kasvavad tohutu kiirusega, sest kasvab nii pensionäride arv kui ka pensioni suurus.

Pensionikulu kasv on järgmise nelja aasta jooksul 190 miljonit. Siinjuures tuleb aga arvestada, et parasjagu käimasoleva töövõimereformi käigus viiakse paljud praegu töövõimetuspensioni saavad inimesed üle töövõime toetamise skeemi. Seetõttu lisandub sinna veel 279,1 miljonit eurot töövõimetoetuste kulu. Kokku kasvavad pensionikulud nelja aasta jooksul poole miljardi ulatuses. See on sadakond miljonit suurem kulu kui kõigi uue koalitsioonilepingu kulude kogumaksumus.

Ravikindlustuse kulud kasvavad nelja aastaga 261 miljonit. Veel paarsada miljonit läheb vanemahüvitiste ja mõnede teiste sotsiaaltoetuste kasvu peale.

Keskvalitsuse tööjõu- ja majandamiskulud kasvavad 157 miljonit. SKP kasvu tõttu suureneb sadakond miljonit ka kaitsekulutuste tase ja jõuab 2019. aastaks üle poole miljardi euroni aastas.

Koalitsioonilepingu kulud

Koalitsioonileping suurendab riigi kulusid 384 miljoni võrra ja tulusid 332 miljoni võrra. Samas on koalitsioonilepingusse kirjutatud mõned punktid, mis võivad pensionikulusid veelgi suurendada.

Üheks selliseks lubaduseks on nn lesepensioni sisseseadmine, mille kuluks hinnatakse 10 miljonit eurot. See on üks neist kuludest, mille katmiseks tõstab riik makse.

Samuti lubab koalitsioonileping pensioni baasosa kiiremat tõstmist Selle eesmärgiks on, et pensionid jääksid sama solidaarseks nagu nad on praegu.

Kuna praegune pensionivalem muudab sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Oskar Lepiku sõnul järk-järgult pensionid diferentseeritumaks, sest pensioni suurus sõltub järjest rohkem elu jooksul saadud palgast, siis baasosa tõstmisega püütakse seda vähendada.

Kas baasosa tõstmisega kaasneb lisakulu eelarvele, oleneb Lepiku sõnul sellest, kas koos baasosa tõstmisega vähendatakse tööga teenitud palgast sõltuvat kindlustusosa või mitte. Kui kindlustusosa ei vähendata, siis baasosa tõstmine tähendab kindlasti lisakulu.

Koalitsioonilepingus baasosa tõstmise jaoks lisaraha määratud pole, mistõttu arvatavasti vähendatakse kindlustusosa suurust.

Riigi vaevalised sammud

Riik pole siiski tegevuseta pealt vaadanud pensionisüsteemi kulude pidevat kasvu. Koalitsioonilepingusse on lisatud ka punkt selle kohta, et analüüsitakse pensionisüsteemi jätkusuutlikkust, sealhulgas kaalutakse paindliku pensioniea juurutamist.

Ühelt poolt tähendab paindlik pensioniiga Lepiku sõnul seda, et inimene saab valida omale sobivaima pensionile minemise aja, teiselt poolt tähendab see seda, et pensioniiga seotakse oodatava eluea muutumisega. Ka paindliku pensioniea korral sätestab riik siiski teatud alampiiri, kust nooremalt pensionile minna ei saa.

Üheks pensionikulude kiire kasvu vastaseks meetmeks on ka praegune töövõimereform. See on pälvinud küll ohtralt kriitikat, aga põhjuseks, miks riik selle ette võttis, on töövõimetuspensionite peale kuluva raha kiire kasv, mis mitte midagi tehes olekski iga aasta pannud riigi kasvava kulu ette. Töövõimereform ei suuda kulude kasvu peatada, aga selle autorite lootuse kohaselt töövõimereform vähemalt pidurdab kulude kasvu.

Üheks põhjuseks, miks pensionid võtavad Eesti riigieelarvest nii palju raha, on seadusesse kirjutatud eripensionid ja ohtrad erandid, mis võimaldavad varem pensionile minna. Kui inimesed läheksid pensionile kasvõi mõned aastad hiljem, oleks riigi pensionikulu väiksem ja need inimesed ise saaksid hiljem suuremat pensionit. Koalitsioonilepingust ei leia samas ühtegi sõna eripensionite või soodustingimustel pensionile mineku võimaluste piiramise kohta.

Aastani 2017 mõjutavad riigieelarvet ka kriisiaegse II pensionisamba osamaksete kärpimise kompenseerimiseks tehtud II pensionisamba 2+6 ja 3+6 maksed, mille kulu nendel aastatel on 56-66 miljonit aastas. See on oluliselt suurem kulu kui näiteks IRLi madalapalgaliste tulumaksutagastuse kulu.