Meie rahval on põline komme hädaldada, aga konkreetseid samme olukorra parandamiseks üldjuhul astuma ei hakata. Hädaldamine laseb piisavalt auru välja ja mingite muutuste läbiviimiseks enam jaksu ei jätku. Huvitav, kas juhtkond soovib meie tööviljakust veel rohkem tõsta, et viimase lõõgastumisviisi ka ära keelas? Paberil on ju sulaselgelt kirjas, kuidas vingumine mõjub meile endale halvasti ja seda ükski normaalne inimene ju ei soovi.

Hiljuti läbi viidud suurel firmasisesel koolituselgi toonitati rõõmsa tuju hoidmise tähtsust. Samal ajal ei räägitud sõnagi rõõmsa tuju hoidmiseks vajalikust sissetuleku kasvust. Palgapäeval kontole laekuv summa ajab pigem nutma. Aga ega raha ju õnnelikuks tee! Pikas intervjuus Äripäevale on ühe eestimaise poeketi pressiesindaja kinnitanud, et ega sajaeurone palgatõus töötajale midagi ei tähenda.

Ka see artikkel sai paberil välja prinditud ja kõigile imestamiseks asutuse teadetetahvlile riputatud. Kui netopalk on nelisada eurot, siis sajaeurone tõus on töötaja jaoks siiski märgatav palgalisa. Aga uhke poeketi pressiesindaja on kõnelenud ja sellega on palgaläbirääkimised selleks korraks lõppenud.

Delfi kutsus üles lugejaid jagama teavet oma joomisharjumuste kohta. Võin ausalt öelda, et mina võtan õhtul väikse napsu, sest tööl iriseda ma ju enam ei tohi. Ju see lõõgastav naps mõjub mu tervisele siis paremini kui negatiivse aura tekitamine ametikohal. Tubli eesti töömesilane vihub ka ülemuse hea sõna peale rohkem ja naerusuisemalt tööd teha. Palgatõus on mõttetu lisaboonus ja õnneks on tööandja sellest hästi aru saanud.