See on ju Eesti poliitika üks põhimõtteid olnud sisuliselt iseseisvumisest saadik – ükskõik, kui hea on mingi mõte või idee, siis kõigepealt vaadatakse, kas autor on "oma", ning kui ei ole, siis idee ei kõlba. Punkt.

Praegu õiglast nördimust väljendava endise nõuniku häda oli selles, et ta ei kuulunud siseringi, kelle privileegiks on õigus rääkida ja õigus olla ära kuulatud. Ilmselt palgati ta lootuses, et temast saab tubli poliitbroiler nagu ta eelkäijatest, aga vot läks teisiti.

Ka näiteks riigikogus on määratud hukule iga algatus, kui ta ei tule õigest (võimul olevast) parteist. Ja kui ka tuleb õige partei liikmelt, siis enne avalikustamist peab olema kontoris kooskõlastatud, muidu partei distantseerib ennast ja väidab, et lugupeetud saadik avaldas isiklikku arvamust. Tagatoas siis saab pärast triibulised kah.

Paljud uuringud tellitakse juba koos soovitava lõppjäreldusega. Kui uuringu tegija ei suuda "õige" järelduseni jõuda, siis uuring läheb sahtlisse ja see konsultant enam järgmist tööd ei saa. Uurige, mis firmad teevad suurema osa neid uuringuid – üllataval kombel on väga palju korduvaid nimesid. Mõned aga käivad läbi ühekordselt, ja kui siis põhjust uurida, tuleb lakooniline "kvaliteet polnud vastav".

Eelmise nõrga koalitsiooni ajal tehti arengufond. Kuna keegi ei tundnud võimul ennast liiga tugevalt, siis ei nähtud sellise sõltumatu keha olemasolus ka ohtu. Visioon oli see, et ta oleks valitsusest sõltumatu majanduspoliitika nõuandja otse riigikogule. Sellele järgnes aga Ansipi pikk ainuvalitsus, kus mingit välist nõuandjat polnud vaja, Ansip teadis ise, kuidas riiki juhtida. Ainus, kes arengufondi ära kasutas, oli opositsioon, kes nende uuringutele tuginedes sai siis valitsust kritiseerida.

Sellise korralageduse lõpetas valitsus mõni aasta tagasi ära, kui esmalt likvideeris arengufondi sõltumatuse (võttes rahastuse riigikogult valitsuse kontrolli alla) ja siis lasi välja vahetada 100% arengufondi personalist. Nüüd on meil kuulekas sülekoer, kes enam ei hammusta kätt, mis teda toidab – ja üllataval kombel on ka ajakirjandus (ja selle kaudu lollikestest koosnev avalik arvamus) nende suhtes kohe palju tolerantsem.

Viimane näide: riigi agentuuride (EAS, PRIA, KIK, Kredex) toetusmeetmete kavandamine. Eraturg ja tihti ka ametnikud teavad, mida oleks vaja teha vähese raha otstarbekaks kasutamiseks, aga misiganes hea algatus sumbub pikaajaliselt kivisse raiutud dogmade ("pole arengukavas sees") ja kõige suurema süüdlase – rahandusministeeriumi – taha. See viimane asutus on Eestis majandusele rohkem kurja teinud kui ükski muu asutus või poliitiline lollus.

Üheks põhiprobleemiks on paavstist püham olemine. Euroliidu soovitusliku iseloomuga juhtnööre rakendatakse usuhullu püüdlikkusega ja igaks juhuks mitu vinti peale keerates.

Meist palju rikkamad Lääne-Euroopa riigid kõigepealt vaatavad, et kuidas saaks ettevõtjaid aidata, ja siis rakendavad igasugu tingimusi just nii palju kui vaja, et vältida massilist pettust. Meil siin on reeglite rägastik selline, et tegelikult võtab ettevõtja riigi abi kasutamisel suure lisakoormuse ja ka riski ning ilma tungiva vajaduseta ma seda Eestis täna ei soovitaks.

Tore on ju reformikate nägemus, et ettevõte peaks ilma riigi toeta hakkama saama, aga praktikas, konkureerides Euroopa turul, tuleb arvestada, et teiste riikide ettevõtted saavad riigilt ka reaalset tuge (mitte tingimata rahaliste toetuste näol) ning meie ettevõtted on juba alguses nõrgemal konkurentsipositsioonil.

Kuni Reform juhib riiki oma Exceli tabeliga ja võimul on raamatupidajad, see sõnum kahjuks ettevõtjatelt võimudeni ei jõua.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid