Tihti ei saa sa enam üksi hakkama ja siis sa võtad omale töömehed ja kõik koos teete ikkagi selle asja valmis, mida kellelgi on vaja.

Üks meie tippjuhtidest ütles kunagi välja sellise mõtte: hea juht ei saa tunda süümepiinu, kui ta peab firma huvides vallandama ühe töötaja, kes juhuslikult on raskes majanduslikus olukorras üksikema. Ehk teisisõnu: ta on kehv juht, kui jätab selle sammu mingist inimlikust kaastundest tegemata, sest juht vastutab ju kogu kollektiivi eest, mitte ainult ühe inimese. Üksikisiku tragöödia ongi tihti kollektiivi õitsengu hinnaks – keegi lastakse lahti, aga need, kes jätkavad, teevad seda rahulolu ja õnnega.

Seega peab hea juht olema eelnevate mõtete alusel teatud mõttes nahaalne – võiks isegi öelda, et südametu.

Kord Saksamaal, ühe firma, mis oli meie pikaajaline koostööpartner, juubelipeol pidas selle looja ning omanik-juht saalis kogu töökollektiivi ja külaliste ees tänukõne. Siis juhtus midagi jahmatavat: rahvas tõusis püsti, hakkas aplodeerima, härdad näod ees, mõnel naisel pisaradki silmis... Ise olin ka palgatöötaja ja tekkis parajalt juhm tunne, kuna silme ette tulid pildid kodustest sarnastest üritustest: siiralt tänulike nägude asemel võis näha salairveid ja selja taga sähvivaid keskmisi näppe. See oli reaalsus.

Ma muidugi ei tea, mitu ükskikema samal ajal kuskil väikeses toakeses, lapsuke süles, siunas ja nuttis, sest saalis ju neid polnud, aga arvatavasti neid polnudki, sest bossist räägiti kuluaarides kui liiga pehmest juhist – tihti pidavat alluvad teda "korrale kutsuma", et mees karmim oleks. Vastukäiv teooria eelmisele. Ja kus see tõde siis on?

Oletan, et hea ettevõtja peab olema konkreetne ja karm, aga samas jääma inimeseks. Alati pole see aga võimalik, ning kellel käib olukord üle jõu, palkab tegevjuhi või personalijuhi, et osa vastikust koormusest ära delegeerida. Raha hinnaga muidugi, sest töötajale peab ju palka maksma. Väikestes ettevõtetes pole aga tihti ressurssi, et omanik saaks endale asemiku palgata, ja siis jääbki üle kas vireleda edasi või lõpetada pingeline üritus ning minna palgatööle.

Võimalik on ka olukord, kus firma omanik teenib vähem kui tema parim (ja ainuke) töötaja, kes on kuldsete kätega pottsepp. Pottsepal on see "viga", et ta vihkab sebimist, organiseerimist, materjali objektile orgunnimist, paberitööd, isegi auto juhtimine tekitab stressi – tema tahab ehitada ahjusid ja neid teeb ta väga hästi.

Töö siis nii käibki, et firma omanik tegeleb igasuguse sebimisega ja töömees laob ahjusid. Teineteist nad ei sega ja mõlemad on rahul, sest asjad on paigas: omanik ei ole läinud ahneks – ta saab aru, et kõige aluseks on töömehe kuldsed käed. See jälle saab omakorda aru, et ilma sebimiseta poleks tal pidevat sujuvat tööfronti ees ja ta pole kade ka, et suur osa tema teenitud rahast läheb sebijale. Valitseb pingevaba töine õhkkond ja kliendid on küttekolletega väga rahul. Idealiseeritud näide?

Oleks ju tore, kui kõik, kes midagi teevad, mida kellelgi teisel vaja on, sellega rahul oleks, olgu selleks siis sebimine või ahjude ladumine. Tähtis on ju lõpptulemus.