„Siin maal peaks saama kahekordse jõuga armastada, et rõõmsaks ja terveks jääda,” tõdes kaua aastaid soojemas Euroopas elanud Vilde siinse kliima kohta.

Vilde tervisehädad olid osaliselt tõesti seotud Eesti igavesti halva ilmaga, ent teisalt olid tema haigusseisundid paljuski psühhosomaatilist laadi: ängistav salasuhe, suur hingeline pettumus armastuses ja riigis, igavesed rahamured halvasid kirjaniku eluvaimu ja tekitasid sügavat depressiooni. Kui hing on sees haige, ei saa ennast ka kehaliselt hästi tunda.

Vilde oli paljudes aspektides modernne mees, seda ka tervisekäitumiselt. Ta otsis abi, õppis kuulama oma keha, mõistis negatiivse mõtte halba mõju kehale. Ta ravis ennast taimetoitluse, homöopaatia, sooja päikese ja psühhoteraapiaga.

Et mõista, millises ajas Vildel tuli ennast ravida, teeb näitus ka põgusa sissevaate 1920. aastate tervishoidu. Milline oli meditsiin enne antibiootikumide leiutamist? Mida räägiti tervisest ajakirjades? On mõneti üllatav, et vastu vaatab üsna tänapäevane pilt: kas liha- või taimetoit? Kuidas võidelda emotsioonidega, unetusega, kuidas tervislikult toituda?

Vilde pole olnud ainuke külmetav ja hädadega kimpus kirjanik, nii uurib näitus ka seda, kui haiged on olnud teised eesti kirjandusklassikud. Kas meil ikka oleks „Tõde ja õigust” kui Tammsaare poleks terviseprobleemide tõttu Koitjärvel pidanud elama? Ja mis oleks Juhan Liiv ilma haiguseta?

Näitusel eksponeeritakse esimest korda ka Vildele kuulunud rohukarpe (sh une-, stressi- ja südamerohud) ning hulgaliselt arhiivimaterjale.

Näituse juures on avatud ka igavesti rahutule kirjanikule pühendatud rahutuba, kus külastaja saab tunda looduse ravivat ja rahustavat väge. „Olen kergesti rahu läbi terveks tehtav,” ütles Vildegi.

Näitus jääb avatuks 13. septembrini 2015.

Näituse kuraator: Kairi Tilga (Eduard Vilde muuseum / Tallinna Linnamuuseum)
Kujundaja: Tuuli Aule

Muuseum tänab toetuse eest Eesti Kultuurkapitali, Sadolini ja Hansaplanti.