Ja see oligi kõik. Ma polnud härra Nelist enne näinud, liiatigi siis vestelnud ja seda ei juhtunud kunagi hiljem ka, pealegi leidis see kohtumine aset paar aastat enne legendi lahkumist meie hulgast.

Ehkki meelitamine – mees, sul on annet! - oli korralik, ei ole ma isegi vehklemisrelva kunagi käes hoidnud, aga siiski muutis Nelis mu elu. Ennast ei ole ilus kiita, aga sellel päeval, mil Nelis & Co meie koolis aulas vehklemisest rääkis ja ala tutvustas, sai mõõta reaktsioonikiirust: mingi asjandus oli käes, seal oli nupp, ja niipea, kui tuli põlema hakkas, tuli vajutada. Mitu katset tehti. Mul oli silmapaistvalt hea reaktsioon – selle alusel minu poole pöördutigi.

Aga eufooria, mida tekitab kiitus, ei kestnud kaua, see asendus masendusega ja käegalöömismeeleoluga. Lõplikult jõudis mulle kohale, et tegelikult olen kogu aeg – tippspordi mõttes – tegelenud totaalselt valede aladega. Olin seda juba ennegi mõistma hakanud. Üks näide sprindist: enamus jooksudest, kus osalenud olin, juhtisin...kümne meetri peal, peaagu alati. Milles asi? Reaktsioonikiirus ja kiirendus – selge see. Aga mis kasu on sellest, kui saja meetri peal oled viimane?! Pikamaajooksus ja heidetes reaktsioonikiiruse eest „palka ei maksta”, jah, ka nendes alades võistlesin ning kohaliku „konnatiigi” mõistes päris edukalt. Aga mida pakub tiik, kui silme ees on ookean?

Reaalsusekurikas oli mind ikka nii rängalt tabanud, et kergejõustikutreeneri kutsumise peale vastasin kibestunult: „Mis mõte on teha, kui annet pole?!” Treener tausta - „minu juhtum Nelisega” - ei teadnud ja arvas vist, et mõni tüdruk on mu pea segi ajanud.

Täiesti juhuslikult sattusin ka n-ö õige ala – karate - peale, seal on ju tähtis reaktsioon ja esimeste liigutuste kiirus. Ja kergejõustiklasena oli mul painduvus, jalgade liikuvus, niikuinii üle keskmise. Kahjuks katkes see „karatekakarjäär” sama ootamatult, kui alanud oli. Tagantjärgi võin öelda, et mingit muud takistust polnudki kui tahtmine. See oli lihtsalt liiga väike...Fanatismi polnud. Mõni mees, kellega koos alustasime pea veerand sajandit tagasi, tõmbab siiamaani kõikumatu järjekindlusega paar korda nädalas kimono selga.

Kuna Nelis „raputas mu läbi” ses mõttes, et sain lõplikult aru, kui vales suunas liikusin saavutusspordi suhtes, siis hakkasin edaspidi sporti tegema lihtsalt niisama, hobi korras enda rõõmuks, tervise heaks. Treenib kabet, aga võistlemas käib tõstmises – viskasin ise enda üle nalja.

Linastus „Vehkleja”, vaatama ma ei läinud. Miks? Endel Nelisega seoses on mul „oma film”, millest eelpool kirjutasin, või kripeldab hingel siiski see, et ma Haapsallu treeningule ei julgenud-viitsinud minna? Ma ei tea...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid