Hinnang meie huumorile: oli Baskin, aga nüüd on p*sk-in!
Eino Baskin oli oma viimases intervjuus ERR-ile sarnane minu vanaemale – mõistus oli veel väga terav, aga järk-järgult „võeti kehavõimu ära”... Ehkki sa saad aru, et keegi pole veel siia ilmasambaks jäänud, on seda vaikset allavandumist valus vaadata.
Teate, et Baskin oli nii pikalt koomas, et taheti juba „juhe välja tõmmata”? Ja siis sündis ime: mees hakkas toibuma! Muidugi kardeti, et aju on saanud kahjustada ja selleks kutsuti ka meedikud kohale, et „uuestisündinu” vaimset seisu kontrollida. Pärast olla vanameister öelnud: „Ei tea, miks nad selliseid kummalisi küsimusi küsisid? Ega ma loll ei ole!”.
Minu vanaema oli ka arstide hoole all palju kordi, ta jõudis „noa all” olla pea kümme korda, kuid siiski õnnestus tal üle üheksakümne aasta elada.
Naerust pidas ta ka lugu. Kui ta midagi rääkis, mis talle nalja tegi, siis ise naeris ta nii, et pisarad voolasid ja nõder keha pandi naeruvappumisega proovile. Mille üle ta siis naeris? Kõige, aga samas siiski enda üle. Ja tal oli väga hea mälu.
Kord, enne rasket lõikust, oli ta olnud väga närviline, astma ka ägestus. Lamas seal operatsioonilaual, hirm nahas, astma mattis hinge ja siis olla arst öelnud: „Hingame nüüd rahulikult hapnikku, see teeb paremaks.” Kui memm silmad lahti tegi, et oli operatsioon juba tehtud! Aga tema kavatses veel arstile enne „sõnad peale lugeda”...Tutkit sulle hapnik – kaval arst pani ta lihtsalt väikese nipiga ruttu magama. Vanaema naeris ja osatas seda arsti: „Noh, hakkame nüüd hapnikku hingama!”
Teine tragikoomiline juhus oli uue perearstiga. Vanaema oli siis üle kaheksakümne, koperdas kuidagi – tal oli liikumine raske – arsti kabinetti sisse, ja hakkas tervisehädasid kurtma. Esimese „pirni pani” doktor sellise: „Omal jalal tulite, jah? No kuidas te siis haige saate olla? Siin tuuakse inimesi kahe vahel tassides...” Kui arst kuulis tema pea kümnest operatsioonist, siis vajus uue arsti nägu eriti pikaks: „Teooria järgi peaksite te ammu lahkunute nimekirjas olema...”
Rääkis ja naeris – selline oli minu vanaema. Ta rääkis ühe loo ka Eino Baskinist, ma ei tea siiani, kus peituvad selle loo juured, ega seda viimati vanameister ise välja mõelnud? Täitsa võimalik.
Aga lugu ise oli järgmine. Olla kord Baskinilt – ta oli siis juba seitsekümmend täis - küsitud, mida ta arvab tänapäeva huumoritegemisest, heast ja teravast naljast. Eino vastanud oma iseloomulikul moel: „Teate – oli Baskin, aga nüüd on PASK-IN!”
Ja vanaema naeris nii, et põdurad ihuliikmed ragisesid. Ilma naeruta poleks suutnud ta üle elada koledaid sõjaaegu, jubedaid repressioone, ühe poja matmist, kes polnud veel kolmkümmendki. Kas meie, eestlased, oleksime suutnud need tagantjärgi eriliselt vastikud seitsmekümnendad ja kahekasakümnendad üle elada ja erksat vaimu ning lootust säilitada ilma Baskinita, „Meelejahutajata”, tema naljadeta?
