Kuidas ma vanaisaga hobust rautasin

Lugesin lugu rästikult salvata saanud hobusest ja selle paranemisest läti memme abil ning meenus ka üks lugu hobusega seoses. Hakkasin poisina vanaisa aitama hobuse rautamisel. Ta üksi ei saanud enam hakkama, sest hobune oli paras pujäänik – hakkas vaikselt, sedasi järk-järgult, oma keharaskust sellele jalale kandma, mida üleval hoiti ja rautati.

Katsu sa tervet hobust üleval hoida ja samal ajal täpsust ning ettevaatlikkust nõudva rautamisega tegeleda! "Vana kronu, nöögib nimme," ütles taat.

Hakkasin abistama: algul hoidsin mina jalga ja tema tegi täppistööd, siis vahetasime osad. Alul küll käed tudisesid, aga sain ameti kätte ning rauad said korralikult alla, kabi puhastatud ja naelad kõik sedasi, et pööravad kenasti kabja tuimast osast läbi, ega lähe liiga sisse ehk lihasse.

Sinnamaani olime rautanud Nella – nii oli hobuse nimi – esimesi kapju-jalgu, aga ühel päeval saabus aeg, mil rautasin esimest korda tagumisi jalgu. Põhiskeem oli sama: taat hoidis jalga, mina rautasin. Lõin just teist naela, kui hobune värahtas ja kiskus jalga nii, et vanaisa lendas uperkuuti ja minul lendas haamer käest.

"Lihasse läks – tangid, ruttu tangid, tõmba välja!" karjus vanaisa ja me mõlemad tegime vist elu kiiremad liigutused: tema ajas end püsti ja haaras uuesti jala, mina kähku tangidega saatusliku naela kallale. Naelaaugust immitses tilk verd...

"Nüüd ei ole enam miskit teha – homme hommikul on näha, kas läks õnneks või läks õnnetult. Kui hobune lonkab, siis on pahasti, kui mitte, siis on hästi," lausus vanaisa.

Õhtul sõitsin rattaga südame värisedes vanaisa juurest ära ja vaatasin veel tagasi kopli poole, kus hobune rohtu nosis. Värava juures nägin vanaisa – ta vaatas ainiti hobust, rääkis omaette, tegi mingeid liigutusi käega... Jumalat ta ei palunud – ta oli ateist. Mida ta siis seal tegi?

Järgmisel hommikul naastes tagus süda kõvasti, sest ees ootas kaks varianti: kas hobune lonkab või ei lonka?

Kivi langes südamelt, kui loom koplis rõõmsal sammul kergelt traavis – ei mingit lonkamist. Ega me sellest juhtumist vanaisaga rohkem rääkinud – sain isegi aru, et tuleb olla eriti hoolikas tagumiste raudadega ning enam ma ei eksinud.

Kahjuks ei saanudki ma kunagi teada, mida vanaisa rääkis või tegi seal kopli värava juures, et hobuse jalaga sai kõik korda.