Statistikaamet: Eesti keele kõnelejatest oskab üle 130 000 mõnda murret, ümberasumine toob kaasa aga murrete sulandumise kirjakeelega
Eestis väitis ennast mõnda murret oskavat 131 239 inimest ehk 15,4% eesti keelt emakeelena kõnelejatest. Kokku märkis 3% vastanutest ennast Põhja-Eesti murderühma murrete kõnelejaks, 11,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaks ja 0,1% Kirde-Eesti rannikumurde kõnelejaks. Üle 85% eesti keelt emakeelena rääkivast elanikkonnast ei osanud ühtegi murret, kirjutab statistikaamet oma blogis.
Lõuna-Eesti murrete oskajaid on rahvaloenduse andmetel 101 851 (78% murdeoskajaist), Põhja-Eesti murrete oskajaid 26 986 (21%) ja Kirde-Eesti rannikumurde oskajaid 1288 (1%).
Andmeid analüüsides tuleb meeles pidada, et eesti kirjakeel põhineb Põhja-Eesti keelekasutusel, seega võib oletada, et paljud inimesed ei pruugi endalegi teadvustada mõne Põhja-Eesti murde oskust, sest see on nii sarnane iga päev räägitava kirjakeelega.
Lõuna-Eesti murded seevastu eristuvad üsna selgesti keelest, mida iga päev meedia vahendusel kuuldakse. Seepärast on ka lihtne teadvustada, et kõneldakse oma kodukoha murret. Lisaks sellele tehti rahvaloendusel murrete küsimuses suuremat teavitustööd Lõuna-Eestis, mis on kindlasti avaldanud mõju ka Lõuna-Eesti murrete esindatusele rahvaloenduse andmetes.
Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti murrete puhul tuleb selgelt esile levinuim murre. Lõuna-Eesti murderühmas on selleks Võru murre (koos Setu murrakuga), mida kasutab 87 000 inimest ehk 85,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaist. Põhja-Eesti murderühma puhul on levinuim saarte murre, mida kõneleb 24 500 inimest ehk 91% Põhja-Eesti murrete kõnelejaist.
Saarlaste ja võrukate puhul tuleb esile nende selgelt eristuv murdeoskus ja sellega seotud identiteet, mis säilib isegi siis, kui kolitakse elama teistesse maakondadesse. Seepärast teatakse oma murret ka siis, kui elatakse näiteks Harjumaal, kus nii saarte kui ka Võru murre küll selgelt eristub, aga kus ei ole oma keelekeskkonda, kus keel võiks edasi areneda, vaid see sulandub kirjakeele ja teiste murretega.
Kokkuvõtteks
Rahvaloenduse andmete põhjal võib väita, et murrete algne levikuala on viimaste aastakümnete jooksul laiali valgunud. Murdekõnelejad on oma tavalistest elupaikadest liikunud suurematesse keskustesse, millest tulevad kahtlemata esile nii Tallinn kui ka Tartu. Selline liikumine on viimase kümnendi jooksul hoogu juurde saanud ja toob ilmselt kaasa murdeoskuse vähenemise, sest igapäevane keelekeskkond enam murret ei toeta. Samas on eri murrete kõnelejad omavahel segunenud ja üksteist mõjutanud ka varem, seepärast võib seda pidada ka loomulikuks asjade käiguks murrete arengus.
