Väikelapse ema: kas see ikka on tegelikult minu endine töökoht, mida mulle pärast lapsehoolduspuhkust pakutakse?
Ma ei ole ainuke, kes on sattunud olukorda, kus lapse saamine põhimõtteliselt tähendab töökoha kaotust, aga kõige lihtsam on rääkida endast. See ei ole hala. See on reaalsus.
Hakkame siis pihta sealt, et mulle meeldis mu töö. Julgen ka arvata, et ma tegin seda suhteliselt hästi. Mulle tundub, et ettevõtte ajaloo suurima projekti võitmine võiks seda tõestada.
Ühel 2013. aasta talvepäeval jäin ma lapseootele. Ma ei teadnud, et see on võimalik. Ma ei olnud sellise võimalusega arvestanud. Ei, ma ei ole päris rumal, ma teadsin väga hästi, et teoreetiliselt on lapse saamine võimalik, ja teadsin, kuidas see juhtuda võib, aga rohkem ma selle "probleemiga" oma pead ei vaevanud. See polnud minu jaoks prioriteet.
Juhustesse ma ei usu, ja nii "juhtuski", et just õigel ajal, kui olin tööst surmani väsinud, tuli uudis. "Halleluuja!" hüüdsin – olin soovinud muutusi ja muutused tulid. "Halleluuja!" hüüdsin ma muidugi alles siis, kui olin šokist üle saanud. Šokist, et MINA lapse saan.
"Sa tuled kindlasti varem tagasi kui aasta pärast," öeldi mulle, kui töölt lahkusin. "Sa ei oska teisiti!" Noogutasin, kuid kindel ma selles ei olnud.
Poolteist aastat on väga pikk aeg. Elu, arusaamad, põhimõtted ja huvid – kõik jõuab muutuda. Oleme selle ajaga avanud pererestorani, korraldan laste moeüritusi ja püüan avada Norras eesti disaini poodi.
Ka minu töökohas jõudis selle ajaga muudatusi toimuda. Ja see on loomulik. Lapsehoolduspuhkusel olevate naiste asemele võetakse tööle asendajad või kaob see ametikoht üldse. Minu puhul ei juhtunud otseselt kumbagi, aga sain suvel tööandjalt teada, et ega mul selles ettevõttes enam suurt midagi teha ei oleks. Me isegi arutasime mu koondamist.
Nüüd, kui ma hakkasin uurima, et mis minust siis saab, sain ma lakoonilise vastuse: "Töökoht on alles, aga kui soovid omal soovil lahkuda, siis me ei takista."
Tööandja huvi on niisiis, et ma omal soovil lahkuks. Ma plaanisingi seda teha, sest minu töölepingus on punkt, mis käsib tööandjal hüvitist maksta. Milline tööandja aga tahab hüvitist maksta? Nii nad sellest taganesidki. Jah, neil on see õigus, sest töölepinguseadus seda ei reguleeri. See on vaid aumeeste punkt – kui tahad, maksad, kui ei taha, lased üle.
Kui te ei tea, siis võtke teadmiseks, et konkurentsikeelu hüvitist pärast töölepingu lõppemist töölepinguseadus ei reguleeri. Võib-olla selline fakt, mida on hea teada.
Kuna mu ametikoht on siiski alles, siis andsin teada, et lähen tööle tagasi, ja palusin kinnitada, et tingimused on samad. Tööandja arvas muidugi teisiti. Näiteks ametiautot ei ole minu ametis enam vaja. Jah, tööandjal on õigus sellistest ja teistestki tingimustest taganeda, kui ta korraga nii otsustab.
Niisiis, selle asemel, et esitada omal soovil lahkumisavaldus, lähen ma maikuust hoopis tööle tagasi. Oleksin võinud lahkumisavalduse esitada, kui minusse poleks suhtutud nagu inimrämpsu, kellest pole ettevõttele midagi kasu olnud.
Ma pole ainus, kel tuleb lapsehoolduspuhkuse lõppedes leppida varasemast halvemate tingimustega või omal soovil lahkumisega. Tunnen vähemalt kuut naist, keda pole enam tagasi tööle oodatud, kuna "olukord on muutunud ja sa oled liiga kaua eemal olnud".
Minu puhul mõeldakse ilmselt, et aga tal on ju oma ettevõte ja ta teeb veel sadat muud asja – mis kasu meil temast. Ja nüüd tal on ju laps ka veel – mõtle kui palju ta hakkab lapsega kodus olema, tahab käia tööajast kevad/sügis/suve/talvekontserdil ja nii edasi ja nii edasi... Eks neil on ju omajagu õigus ka.
Nüüd olen ma ema. Minust ei ole kasu. Aga ma lihtsalt põhimõtte pärast lähen tööle tagasi. Ei, mitte kiusust või mõttega, et ega ma seal suurt midagi niikuinii tegema ei hakka. Ma annan ikka oma parima, isegi kui seda keegi peale minu ei hinda. Ma lähen tagasi, sest mul on, kuhu minna. Paljudel teistel ei ole.
