"Suure neliku“ erakonnad olid ka ainsad, mis suutsid välja panna täisnimekirja ehk 125 kandidaati. Parlamendiparteidest astusid valimistel üles veel Rahvaliit ja Eestimaa Rohelised, kuid nende populaarsus oli valimispäevaks langenud juba alla valimiskünnise, mistõttu ei mänginud need erakonnad valimistel enam võtmerolle. 

Kokku osales valimistel üheksa erakonda tosinast võimalikust ning 32 üksikkandidaati. Tuleb märkida, et üksikkandidaatide arv ei ole riigikogu valimistel olnud varem ega hiljem sedavõrd kõrge. Kokku soovis parlamenti pääseda 789 kandidaati ehk ühe koha nimel võitles 7,8 inimest.

Täisnimekirjadega valimistel osalenud erakondasid vedasid esimehed Andrus Ansip, Edgar Savisaar, Mart Laar ja Sven Mikser. Rohelisi vedas bioloog Aleksei Lotman ning taanduvat Rahvaliitu erakonna toonase hetke esimees ja Rakke vallavanem Andres Blok. Rahvaliidu peaministrikandidaat oli üleriiklikus nimekirjas teisel kohal paiknenud Jaan Toots, kes kogus Ida-Virumaal 411 valija toetuse.   

Rohelised üritasid oma langevat populaarsust kompenseerida nõndanimetatud vabade kandidaatidega, kes paigutati tõmbluku kombel vaheldumisi roheliste enda liikmetega. Tuntumad vabakandidaadid roheliste nimekirjas olid vahepeal IRL-ist läbi astunud ja täna Reformierakonna ridadesse kuuluv Eerik-Niiles Kross, 2015. aasta valimistel Vabaerakonna peaministrikandidaat Artur Talvik, aga ka Sirbi endine peatoimetaja Kaarel Tarand

2011. aasta valimised suurt põlvkonnavahetust Eesti poliitikasse ei toonud. Täna tooni andvad poliitikud tegid, küll mõne erandiga, oma esimesed sammud 1999. aasta valimistel, ent kerkisid jõulisemalt esile 2003. aasta parlamendivalimistega. Aastaks 2011 olid praeguse põlvkonna rahvasaadikud oma poliitikukarjääri parimas eas. 

Selle heaks tõestuseks võib pidada tõsiasja, et 2007. aasta riigikogu valimiste kolmekümnest edukamast hääletoojast kandideeris 2011. aasta valimistel uuesti 29. Ainsana lahkus poliitikast Taavi Veskimägi, kes juba 2009. aastal asus juhtima elektrivõrguettevõtet Elering. 

Krossi ja Talvikut saatis edu roheliste kadumisest hoolimata

Siiski tõi 2011. aasta poliitikasse ka säravaid uustulijaid, kellest kindlasti väärivad mainimist reformierakondlased Kaja Kallas, kes oma debüüdil kogus muljetavaldavad 7153 häält, ja telesaates „Laulud tähtedega“ kuulsust kogunud ettevõtja Valdo Randepere, keda toetas 4794 valijat. Keskerakonnast astus jõuliselt esile Yana Toom, kes sai Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti ringkonnas 4510 häält. Sotside ridades tegi 2011. aastal edukaima debüüdi praegune justiitsminister Andres Anvelt, kogudes Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas 3441 häält. IRL-i edukaim uustulija oli Aivar Kokk 3382 toetajaga. 

Roheliste vabakandidaatidest saatis edu Eerik-Niiles Krossi ja Artur Talvikut, keda toetas vastavalt 3579 ja 2956 valijat. Paraku jäi roheliste häälte kogusaagist väheseks, et Kross ja Talvik saanuks parlamendis tööd alustada. 

Rekordilistest üksikkandidaatidest oli edukaim Leo Kunnas, kes võitis muljetavaldavalt 3426 valija hääle, ent paraku jäi siiski väheks, et Harju- ja Raplamaal isikumandaat saada. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ehkki 2011. aasta valimised kõrvaldasid poliitareenilt nii Rahvaliidu kui rohelised ja kinnistasid nelja partei süsteemi veelgi, siis uusi tähti lisandus Eesti poliitmaastikule kõigest kasin käputäis.