Arvestades majandusbuumi ning kiiresti paisuvat laenu- ja hinnarallit, ei olnud selles midagi üllatavat. Kampaaniakulude enneolematusse kõrgusesse tõusmisel olid kindlad põhjused: esiteks oli parlamendierakondade käsutuses pea kolmekordistatud riigipoolsed otsetoetused.

Teiseks, kampaaniakulutusi mõjutas suhteliselt odava kampaaniavahendi, välireklaami, keeld, mille tõttu suunati raha märksa kallimatesse reklaamikanalitesse, eelkõige telereklaami.

Kui 2003. aasta riigikogu valimistel kulutasid parlamenti pääsenud erakonnad kampaaniateks kokku 59,1 miljonit krooni, siis 2007. aastal ulatusid kuue erakonna deklareeritud valimiskulutused 117,4 miljoni kroonini. Oluliselt kasvasid ka panused, valimistulemuste selgudes tuli tõdeda, et näiteks Rahvaliidu ühe mandaadi maksumus ulatus 2,2 miljoni kroonini. Korralikud tulemused teinud Keskerakonnal 1,43, Reformierakonnal ja IRL-il 1,04 miljoni kroonini. Sotsiaaldemokraatidel ja rohelistel jäi ühe mandaadi maksumus alla miljoni krooni.

Eelkõige sättisid kampaaniategemise tempot, kuid samas ka kemplesid teineteise tuules, Reformierakond ja Keskerakond. Selline üsna teadlik taktika aitas mõlemal erakonnal konkurentidest eristuda ning valimiseelsetes küsitlustes lahti rebida. Muidugi ei olnud sellises taktikas midagi uut, kuid peab tõdema, et see toimis järjekordselt.

Reformierakond läks valimistele vastu loosungiga „Parem palk kõigile!“, kuid kampaanialauseks kujunes hoopis peaminister Ansipi 2006. aasta 23. veebruaril, vabariigi aastapäeva eelõhtul, peetud kõnes antud lubadus tõsta Eesti 15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi sekka. Reformierakonna telekampaania oli üsna Ansipi-keskne, kelle abil püüti levitada Reformierakonna uut, rahvaparteilikku kuvandit. Küll lubas Ansip pensionäride keskel pensionide kasvu, küll figureeris ta noorte seas, jne. 

Kampaania lõpus vastandas Reformierakond loosungites ja telereklaamides Ansipit juba otseselt Keskerakonna esimehele, rõhutades teleklipis, et Savisaar esindab eelkõige venelasi (taustaks jaotis, kus Savisaart tahab peaministrina näha 65 protsenti venelasi ja vaid seitse protsenti eestlasi). 

 

Programmilistes seisukohtades keskenduti peamiselt rahale – selle juurde lubamisele, aga ka juurde tekitamisele. Perepoliitikas lubati vanemahüvitise perioodi pikendada pooleteisele aastale, samuti luua riiklik programm „igale lapsele lasteaiakoht!“ kogumahuga 400 miljonit krooni, kehtestada lapse kohta riiklik 2000-kroonine iga-aastane ringiraha. Maksupoliitikas lubati langetada tulumaksumäära: aastaks 2011 pidi tulumaks langema 18 protsendile ning aastaks 2015 juba 12 protsendile, kusjuures käibemaksumäär lubati jätta muutmata. 

Rahvusluse senisest tugevam värving programmis väljendus näiteks eesti keele kaitse peatüki sissetoomises, lubades eesti keele ja kultuuri kaitse kirjutada sisse põhiseadusesse. Eks toonased programmid olid oma aja lapsed, sest julgeolekupoliitika peatükis lubati, et nüüdisaegne ja rahvusvaheliselt koostöövõimeline kaitsevägi saab olla vaid professionaalne, kus kõigile noortele tuleb tagada vabatahtliku kaitseväeteenistuse võimalus. Samuti deklareeriti, et kaalutakse minimaalse ajateenistuse aja lühendamist praeguselt kaheksalt kuult kuue kuuni.   

Keskerakond läks valimistele vastu loosungiga „Rikas riik, parem palk“. Loosungist tulenevalt käidi lauda rahajagamise kaart – kõigile riigitöötajatele lubati 25 000-kroonist keskmist palka, keskmist pensioni lubati suurendada pooleni Eesti keskmisest netopalgast (tollal umbes 8000 krooni). Veel lubati lühendada poole võrra ravijärjekordi ja tagada tasuta koolilõunad keskkooli lõpuni. Valimiskampaania keskmesse tõmmati ka Eesti raudtee taasriigistamine, telliti filmilik „Tõime raudtee Eestile tagasi“ reklaamiklipp, kus tähtsamad keskerakondlased sammusid kui kangelased soomusrongi ees ning lubasid Eestile veelgi suuremat majanduslikku sõltumatust. 

 

Varasema peamise valimislubaduse – astmelise tulumaksu kehtestamise – asemel rõhuti pisut lihtsamini mõistetavale 26-protsendilise tulumaksu kehtestamisele neile, kes teenivad vähemalt üle neljakordse Eesti keskmise palga. Kiiresti leidis rahvafolklooris oma koha nn „tehtud“ klipp, kus suurem osa positiivsetest arengutest ühiskonnas julgelt enda arvele kirjutati. 

   

Nagu eelpool viidatud, läks Keskerakond teadlikult kaasa Reformierakonna mänguga ning omavahelises niinimetatud nägelemises said tähelepanu mõlemad. 

Keskerakonnas valitseva üksmeele kinnitamiseks valmistati suurejooneline Keskerakonna laulu klipp, kus erakonna juhtfiguurid üksteist kaelakuti toetasid ja üksmeelt ülistasid. 2015. aasta valimisteks on klipis esinenud 13 keskerakondlasest parteisse jäänud enam-vähem pooled. 

 

IRL valis kõigi parteide suult kuuldud rahajutu laines oma valimiskampaanias teistest pisut eristuva lähenemise, lehvitades loosungiga „õnn ei ole rahas!“.
Opositsioonierakonnal oli valimisprogrammil kolm teesi: terve pere, terve mõistus, terve Eesti. Lubati maksuvabastust iga lapse pealt, tasustatud isapuhkust, eraldi seadust programmile, mis toetab eluasemelaenu võtnud peresid. 2000 kroonini pidi kasvama kolmanda lapse toetus. Eakatele antud lubadused olid üldsõnalisemad, kuid ühe konkreetse asjana käidi välja, et riikliku vanaduspensioni pensionikindlustuse aastakoefitsientide arvestust muudetakse selliselt, et vähemasti pooled Eesti töötegijatest saaksid pensionikindlustuse aastakoefitsiendiks ühe. Samuti oli programmis olulise koha leidnud eesti keele kaitse ja lubadus jätta Eesti kodakondsuspoliitika ja põhimõtted muutmata. Paljuräägitud teemadest võeti üles riigikogu liikmete kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse, mis lubati keelata.   

Telereklaamides domineeris isikukeskne reklaam, kus Mart Laar peaministrikandidaadina asetas kilbile Ilvese valimise presidendiks. Tagasituleku tegi kunagine „äraostmatute“ kaubamärk, telereklaamis lubasid Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja Indrek Raudne seista rahvuslike huvide eest, teha riigi ausaks ja anda peredele kodutoetust. 

Sotsiaaldemokraadid otsustasid teha panuse loosungile „Jokk jätta!“, tõstes valimiskampaanias esiplaanile uued, sotsiaaldemokraatlikud väärtused. Ametliku loosungi kõrval jäi kõlama hüüdlause „Vaheta valitsust, mitte kodumaad!“ Kampaania oli suunatud seni poliitikas levinud praktika kritiseerimisele, näiteks vastustati sundparteistamist, kuid konkurentide rahaloopimise ja rahvusliku retoorika kõrval jäi kampaania fookus hägusaks. Väga põhjalik, 28-leheküljelises valimisprogrammis lubati näiteks kindlustada kõigile lastele lasteaia- ja sõimekoht, tagada üliõpilastele 2000-kroonine õppetoetus kuus, suunata tervishoidu kolossaalne lisaraha ning ühe kõlavama lubadusena anti sõna ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks juba aastaks 2015. Toimetulekuprobleemid lubati lahendada lihtsa valemiga: miinimumpalk 5000 krooni (aastaks 2008) + keskmine vanaduspension 5000 krooni (aastaks 2010) + tulumaksuvaba miinimum 5000 krooni (aastaks 2011). Ühe kurioosumina lubas SDE, et igas maakonnakeskuses avatakse väärtfilmi repertuaarikino.

 

Telereklaamid ehitati üles üsna traditsioonilises laadis – kesksel kohal tuntumad sotsid, kes andsid kõlavaid valimislubadusi. Internetiavarustes võib tänini vaadata näiteks toona noore vihase mehe Indrek Saare valimisklippi või Peeter Kreitzbergi reklaami.

Ivari Padarile üles ehitatud telereklaamis aga adresseeriti juba siis inimeste, eeskätt töökäte lahkumist Eestist, ehkki lubadused selle peatamiseks olid üldised.

Nagu eelpool mainitud, elas Rahvaliit üle erinevaid vapustusi. Valimislauseks valiti „Võrdsete võimaluste Eesti!“ ning valimisprogramm sisaldas teistele erakondadele sarnaselt rohkelt lubadusi pensionite jms toetuste tõstmiseks ja maksusoodustusteks. Pensione lubati tõsta 6000 kroonini kuus, muuta aastas 60 000 krooni maksuvabaks, tudengitele oma palka ning hambaravihüvitisteks 1000 krooni aastas. Politseinike, kiirabiarstide ja päästjate palka lubati ka kahekordistada. Regionaalpoliitiliselt lubati kõik tugimaanteed panna mustkatte alla. 

Eestimaa Rohelised panustasid eelkõige energiateemadele (loosungikski „Uus energia!“) ja kodanikuühiskonna arengutele, kuulutades, et vajalik on eelkõige tegeleda energiasäästu ja rahvaalgatuse sisseviimisega. Huvitavate ettepanekutena lubati keelustada rämpstoidu müümine lasteaedade ja koolide territooriumil, luua vabatahtlik terviselepingute süsteem ja keelata hasartmängusõltlastele sissepääs kasiinodesse.