Selmet olla tänulik selle eest, et söök voodi juurde tuuakse, hakkab ta aga aina uute asjade järele kõva häälega nõudlust avaldama. Nagu õukonda käsutav kuninganna! Tema tahab seda, tema tahab teist! Alati ei saa ma tema soove täita, sest elame maal — siin ei ole poodide valik sama kirev kui linnas ning kauplused pannakse ka varem kinni.

Minu vanemad ei söö kahepeale ka nii palju ja nii ebatervislikult kui see naine. Paistab, et inimene on ainult oma tahtmiste järgi elanud — terve mõistuse häält tundmata. Ja tagasihoidlikkus ning talitsetus, teistega arvestamine on talle sootuks võõrad. Ma ei ole harjunud nii palju toitu minema viskama, kui nüüd pean. Kui talle ei maitse, siis songib ta taldrikutäie lihtsalt kahvliga söögikõlbmatuks. Ühte toitu kahel päeval järjest pakkuda on samuti võimatu — uus päev, uus toit!

Ma ei usu, et ta enne meiletulekut nii mitmekülgset menüüd harrastas. Külmkapis tal minu mäletamist mööda küll supermarketivalikut näha ei olnud. Tundub lihtsalt, et ta laseb minia peal oma tobeda suurelisuse valla. Hädist vanainimest ju paika panema ei hakka. Või peaks?