Üks märksõna toonasel Eesti erakonnamaastikul oli kindlasti erakondade sisemine areng: alates aastatuhande algusest hakkas hüppeliselt kasvama erakondade liikmeskond, samal ajal muutusid professionaalsemaks parteikontorid ning parteid nihutasid teadlikult oma ideoloogilisi piire, et hõivata ja üle lüüa konkurentide valijagruppe. Parteisüsteemi raputas tugevalt nii mõnegi senise peavoolupartei hääbumine või vähemalt lõpu algus, põhjuseks kas siis skandaalidesse mässitud liidrid, sisemised vastuolud või politikaanluses kaotatud nägu.

Peab rõhutama, et erakonnasüsteemi kokkutõmbumisele ja külmumisele aitasid kaasa mitmed märgilise tähtsusega seadusmuudatused: pärast 2003. aasta Res Publica võidukäiku tehti põhjalikult ümber erakondade rahastamissüsteem, kus mündi ühel poolel keelati juriidiliste isikute annetused ning teisel kolmekordistati riigieelarvelisi otsetoetusi. Samuti sätestati poliitilise välireklaami keeld aktiivse valimisagitatsiooni perioodil, mis kokkuvõttes tõstis, mitte ei langetanud kampaaniakulutusi.

Valitsuskoalitsiooni purunemine

Pärast pikalt vindunud tüli purunes 2005. aastal valitsuskoalitsioon. Tallinna linnavõimu jagamisest üles kerkinud erimeelsuste tõttu vajutas peaminister Juhan Parts päästikule, sundides välisminister Kristiina Ojulandi tähtsate dokumentide kaotsimineku tõttu tagasi astuma. Reformierakonna kättemaks oli kiire ja efektiivne – Res Publica ühele juhtfiguurile justiitsminister Ken-Marti Vaherile avaldati riigikogus niinimetatud korruptsioonimõõdikute tõttu umbusaldust.

Aasta varem oktoobrikuus Meelis Atoneni majandusministri kohal välja vahetanud ning 2004. aasta novembri lõpus Reformierakonna esimeheks tõusnud pikaaegne Tartu linnapea Andrus Ansip võttis peaministritooli sujuvalt üle Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioonis.
Valitsus läks valimistele vastu majanduslikult soodsas seisus – tärkav majandusbuum andis võimaluse kergitada 2007. aasta eelarve mahtu enneolematusse kõrgusesse; palgad kasvasid mühinal, millega kaasnes laenu- ja kinnisvarahindade ralli. Majanduskasv aastal 2006 oli pea 11 protsenti.

Res Publica toetuse langus

Ent samas oli Res Publica toetus hakanud pärast 2003. aasta valimiste võimsat triumfi kivina kukkuma – 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ei võidetud peaministriparteina ühtegi mandaati. Kuigi juba vahetult pärast 2003. aasta valimisi olid tollased Reformierakonna ja IRL-i liidrid sõlminud eelkokkuleppe kahe partei ühendamiseks, kaotas lepe Reformierakonnas aset leidnud põlvkondade vahetuse järel uue esimehe silmis oma väärtuse. Res Publica otsis meeleheitlikult lahendusi ja selleks paistis olevat ühinemine teatud renessanssi üle elava Isamaaliiduga.

Galerii: meenutusi IRL-i sünnist ning nn pronksiööst

Juba 2006. aasta juuni algul kiitsid mõlema partei üldkogud heaks ühinemisplaani ning 25. oktoobril 2006 allkirjastasid Res Publica esimees Taavi Veskimägi ja Isamaliidu esimees Tõnis Lukas erakondade ühinemislepingu. Parteid jäid juhtima Lukas ja Veskimägi, kuid peaministrikandidaadiks esitati Mart Laar. Paljudele toonastele poliitkommentaatoritele tundus nagu oleks Isamaaliit uppuvale Res Publicale käe ulatanud. Näis nagu oleks üha tugevneva positsiooniga isamaaliitlased parteisse kui päästepaati tõmmanud väsinud respublikaanid, kuid pärast valimisi selgus, et organisatsiooni-siseselt osutusid viimased partei-sisestes võimumängudes palju kavalamateks ning pettemanöövrite abil koondati võim kiiresti endi kätte.

Presidendiheitlus: Ilves vs Rüütel; maadevahetuse afäär

Valimistele eelnevat poliitaastat mõjutasid tugevalt korralised presidendivalimised, mille käigus omamoodi puhuti uus elu sisse kunagisele kolmikliidule, mis koondus EP-valimistel tohutu häälesaagi kogunud Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri taha. Vastukäiguna sõlmis Eestimaa Rahvaliit leppe Keskerakonnaga, lepingu garandiks oli Arnold Rüütli tagasivalimine presidendiks ja Edgar Savisaare tee sillutamine peaministritoolile (Savisaar pidas valimiste eel majandusministri ametit, võttes saua üle Ansipilt). Etteruttavalt võib öelda, et presidendikandidaatide ümber moodustunud valimisliidud jäid püsima ka pärast parlamendivalimisi valitsuskoalitsioonide moodustamisel.
Riigikogus ei suudetud 2006. aasta suvel Keskerakonna ja Rahvaliidu boikoti tõttu presidenti valida. 23. septembril võttis Ilves valimiskogus 174 häälega võidu, istuv president Arnold Rüütel jäi talle 12 häälega alla.

Rahvaliitu tabas samal kuul aga veelgi tugevam hoop – keskkonnaminister ja erakonna esimees Villu Reiljan astus maadevahetuse skandaali laineisse sattununa tagasi, kuid vaatamata sellele valiti ta 24. novembril kogunenud Rahvaliidu kongressil tagasi erakonna esimeheks.
Otseselt mõjutas valimisi, ja suures plaanis ka kogu Eesti edasist sisepoliitikat, Tõnismäel asuva „pronkssõduri“ küsimus. 2006. aasta kevadel, 9. mail, lähevad pronkssõduri juures omavahel kähmlema marurahvuslased ja Öise vahtkonna seltskonnad.

Pronksiöö lahendus: Reformierakond napsad IRL-ilt hääli

Pinged eskaleeruvad kiiresti: Jüri Böhm lubab pronkssõduri õhku lasta ning siseminister Laaneti käsul piiratakse ala lindiga ja korda saadetakse valvama politseinikud. Sügistalvel võtab teema korduvalt üles peaminister, kes ei pea tekkinud olukorda normaalseks ning lubab teha kõik, et Aljoša seniselt kohalt minema viia. Tegemist on üsna teadliku strateegiaga laiendada oma valijaskonda IRL-i rahvusluse arvelt, samuti annab see võimaluse otseselt vastanduda Keskerakonnale, kes ei poolda pronkssõduri eemaldamist.

Nii kujuneb pronkssõdurist valimiste üks põhikonflikte, ehkki kuju ära viimisel tekkivaid rahutusi ei pidanud tollane peaminister eriti tõenäoliseks. Riigikogu koosseisu ametiaja lõppemise eel, 2007. aasta jaanuari alguses, võtab parlament vastu sõjahaudade kaitse seaduse, mis loob juriidilise aluse pronkssõduri eemaldamiseks.

Reformierakonda püüab omamoodi üle trumbata IRL: nende esitatud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduseelnõu, mis kohustaks valitsust pronkssõdur 30 päeva jooksul eemaldada, võetakse riigikogus küll vastu, ent president jätab seaduse välja kuulutamata. Ilves viitab vastuolule põhiseadusega.

Vahetult enne valimisi sünnib veel üks erakond – 25. novembril asutatakse Erakond Eestimaa Rohelised, mille esimeheks valitakse Marek Strandberg.